Lavastused

Inimesed elavad ja kuuldavasti salvestub iga päev kuskile triljon megabaiti uut informatsiooni. Võib-olla just uue informatsiooni ülekülluse tõttu tundub lähiminevik üha udusem. Kas sa mäletad, mida sa tegid kolm kuud tagasi? Aga kolm aastat? Aga kolmkümmend aastat? Kuidas vaadelda lähiminevikku lõputu mälu ajastul, kuidas temast mõelda või temasse suhtuda? Mida saab unustada, mida võib unustada, kellel on õigus olla unustatud ja mida peaks unustama, kui materjali on veoautotäite kaupa, mitukümmend aastat puhast lugemist, ja millist rolli mängib lähimineviku unustamine oleviku ja tuleviku sünnis?

"Mäletan / Ei mäleta" püüab leida vormi installatsiooni ja etenduskunsti vahealal. Ta võtab lähiminevikust Eestimaa Kommunistliku Partei, õigemini selle lõpuaastakümne, täpsemalt ühe Tõnismäel asuva ja tänaseks suuresti unustatud hoone. EKP arhiiv, kuhu veel kuni 1991. aastani kogunes kõik üle 100 000 inimese kohta, kes parteisse kuulusid. Aga kivisid ei visata - sest miks peakski? EKP on vaid kujund, et mõelda mäletamisest ja unustamisest.

Laur Kaunissaare on olnud dramaturg Teater NO99-s, Kanuti Gildi SAALis ja Tallinna Linnateatris ning töötanud Vladislavs Nastavševsi, Ene-Liis Semperi, Tiit Ojasoo, Alissa Šnaideri, Semjon Aleksandrovski jt-ga. Viimastel aastatel on vabakutselisena sündinud koostööd Anna Lipponeni ja Petri Tuhkaneniga Helsingi trupist Studio Total ("Dreams for Sale", 2020 ja "ICE ICE Baby", 2019), Jarmo Rehaga ("WhiteWash", 2020 ja "Oomen", 2018) ja Kristina Normaniga ("Kergem kui naine", 2019). Dramatugina on Kaunissaare panustanud ka kaasaegse kunsti isikunäitustesse (Flo Kasearu "Ohustatud liigid", 2020 ja Sigrid Viiri "Võltspuhkaja", 2019). Ta lõpetas 2004. aastal Lavakunstikooli lavastajana.