Lavastused

Lavastaja ja esitaja Maria Metsalu

Lavakujundaja Nikola Knežević, Katrin Nigumann

Helikunstnik Rodrigo Sobarzo de Larraechea

Joonistused: Annina Machaz

Tehnilised lahendused: SPARK Makerlab

Maria Metsalu lavastus opereerib pool-fiktsioonalse tegelase, Mademoiselle x-i reaalsuses. Mademoiselle x on naine, kes, olles elus, on veendunud, et ta on surnud. Ta usub, et tal ei ole aju, närve, kere ega organeid, olles vaid lagunev keha. Oma surmast hoolimata usub ta oma igavikulisusesse ja surematusesse. Selles reaalsuses on kõik võimalik ja lubatud, kõik on osa temast ja pärineb temast, vormides kompleksse kuid lihtsakoelise süsteemi. Mademoiselle x on nii protagonist kui ka süsteem, milles ta eksisteerib. Komplekssed süsteemid on ebakindlad. Võimatu on ennustada nende toimet hoolimata sellest, kas me saame aru süsteemi erinevate osadest. Siiski, sellised süsteemid pole kindlasti juhuslikud.

Algus on väga habras aeg. Tea, et see aeg on nüüd.

Selle aja möödudes harjuvad su silmad pimedusega ja võib-olla märkad sa kedagi, kes pole algusest saati olnud teie kõigi hulgas ja võib-olla kuuled sa midagi, kes ei ole keegi. Sa mõtled - keegi siin ei ole see, kes ta näib olevat. Praegusel hetkel võib see olla üks või kaks meie seast. Lõpus võime need olla me kõik.

"Mademoiselle x" varastab elemente lo-fi haunted attractionidest, mis jäljendavad kummituslikesse paikadesse sisenemise kogemust, meelevaldselt seostades seda nii vabatahtlikult lavale minemisena etendajana kui ka publikuna, lastes asjadel enesega juhtuda automaatselt.

Läbi Mademoiselle x-i narratiivi, kes jõlgub zombina kuskil "vahepeal" nagu elav surnu, pannakse vaatluse alla etendaja motivatsioon ja seisund repetatiivsel sama etenduse ning materjali korduval esitamisel. Peamine etendaja roll on siinkohal määratud ümbritsevale süsteemile ning vaatlejale kui autopiloodis osalejale.

Autor kasutab ilmselgeid trikke ja elemente (kuivjää, purskkaev, valgus, kunstveri, eepilised tekstid, alastus ja üleseksualiseeritus), mida tihti loetakse kui midagi liigset. Kasutades neid elemente ning strateegilisi kordusi üritab autor vältida kulminatsioonimomente ning seevastu tegutseda antiklimaatikaga.

See etendus ei taha ennast näidata vaid ta tahab end varjata imitatsioonis. Ta võitleb, kui on vaja, kuid olles avatud, on ta haavatav. Kui ta suudab haarata kontrolli, pole tal enam vaenlasi ega kedagi tappa. Ja siis on ta võitnud.

Maria Metsalu (1990) on Eesti koreograaf ja etenduskunstnik, kes lõpetas 2016. aasta õpingud SNDOs (School for New Dance Development). Ta on loonud peamiselt soolotöid, mis on kantud püsivast huvist iseenda persooni tekitamise, enese mütologiseerimise ja mina-loome vastu. Tema uurimisprotsessi olulisteks tahkudeks on füüsilise ja virtuaalse tegelikkuse kõrvutamine, nende kokkuviimine ja erinevuste mõistmine koostoime, sotsiaalse vahetuse ja teisenemise seisukohast. Eesmärk on kujutada visuaalkultuuri, identiteedi, apropriatsiooni, kaugkohalolu ja vuajerismi vahelisi suhteid, rakendades enesele viitavaid suhteid tehnoloogiatega. Hoolimata valitud meediumitest loob ta visuaalseid töid, mis paigutavad tema enda keha epitsentrisse. 2014. aastal sai ta ImpulsTanzis Viinis danceWEBi stipendiumi. Teiste seas on Maria Metsalu teinud koostööd Nils Amadeus Lange, Tino Sehgali, Vincent Riebeeki, Manuel Scheiwilleri, Fernando Belfiore ja Samira Elagozega. Ta on rahvusvahelise esinemisgrupi Young boy dancing group üks algatajaid.