Lavastused

Mononäidend on üks raskemaid žanreid, kuid Dario Fo valdab hiilgavalt tehnikat ja meetodeid, mille abil ta suudab just monoloogis avada mitte ainult ühe inimese hinge, vaid tõstatada justkui muuseas ka olulisi üldinimlikke teemasid. Lavastaja ja näitlejanna on suutnud leida harmoonilise kombinatsiooni vastuoluliste ja paistab, et teineteist välistavate seisundite vahel: tragöödia on näidendis värvitud huumoriga, protest ebaõigluse vastu on ühendatud eneseirooniaga, vihkamine ei välista armastust. Vaataja võib kahtlemata nii naerda kui nutta, võib mõista kangelannat ja tema mässu, võib ka lihtsalt nautida kihisevat teksti, niivõrd täpselt vastavuses Ljubov Agapova andega, mis on võimukas ja psühholoogiliselt sügav ning käitumislaadilt „klounilik“.