Lavastused

Kunstnik Aleksei Lobanov

Fotokunstnik Mark Raidpere

Dramaturgiline abi Laur Kaunissaare

Mälu on alati isiklik. Sa mäletad, milline oli mänguväljak hoovis, kus sa üles kasvasid. Sa mäletad, mitu põhjapõtra oli su lapse kampsunil. Sa mäletad lõhnu ja tundeid, nad tulevad sulle vahel külla hoopis mujal, kui sa elad juba hoopis teist elu. Mälu seob sind su isa ja emaga, tütre ja pojaga, kus nad ka ei oleks, mida nad ka ei teeks. „Kui kahekümnes sajand on midagi õpetanud, siis seda, et inimeselt saab võtta kõik peale mälu. Me oleme see, mida me mäletame,“ arvas kunagi esseist George Steiner ja need sõnad ei kanna vaid pealispindset ajaloolis-poliitilist tähendust, vaid hoopis sügavamat, ajatumat ja inimlikumat.

Lavastuse „Lühiajaline” alusmaterjal on üks isa ja poja vaheline dialoog. Mõned leheküljed teksti. Sellel dialoogil on küll kirjanduslik autor, aga see kõlab, nagu oleks salvestatud kellegi kodus, meeleheitel kardinate taga, kus poeg hoolitseb oma isa eest, kes on kaotanud mälu. Lühiajalise mälu. Mälukaotus on konkreetne diagnoos, kuid eelkõige on see metafoorini ulatuv olukord, kohati kurb, kohati absurdselt naljakas. Siin nad on – isa ja poeg ja see, mida nad mäletavad või siis mitte.

Lavastuses esitavad seda dialoogi paljud näitlejad oma mitte-näitlejatest isadega ning korduvate esituste variatsioonidest koorub muusikana välja inimlikkuse nüansside lai palett. Ning lavastus ise mõjub kui dokumentaalsete sugemetega poeetiline ruumiinstallatsioon. „Lühiajaline“ hõlmab eri vanuses Eesti meesnäitlejaid, kuid viis, kuidas Aleksandrovski neid kaasab, on ootamatu ja ometi üllatavalt puudutav.

Peterburi teatriskeene on viimastel aastatel kõigi üleriigiliste ideoloogiliste iseärasuste kiuste olnud Venemaa liberaalse teatrimõtlemise kasvulavaks. Peterburi skeene noorema põlvkonna ühe tundlikuma lavastaja Semjon Aleksandrovski (1982) töid iseloomustab huvi selle vastu, kuidas vormilise lähenemisega väljendada sisu, mis on ühtaegu nii dokumentaalne kui poeetiline. Paljud peavad tema töid eksperimentaalseks, kuna ta on teinud mitmeid lavastusi, mis on installatiivsed, konteksti- ja kohaspetsiifilised. Ta lavastab ka näidendeid, kuid tihti loob kogu lavastuse materjali ja ideestiku ise, mis teeb ta praegusel Venemaal kunstnikuna mõneti erandlikuks. Aleksandrovski lõpetas Peterburi Teatriakadeemia Lev Dodini kursuse lavastajana 2007. aaastal. 

Ta on lavastanud Peterburis ja Moskvas, aga ka Tšeljabinskis, Krasnojarskis ja Abakanis. Tema 2014. aasta lavastus „Kohalolek“ (Присутствие) on nomineeritud Venemaa teatriauhinna „Kuldne Mask“ parima lavastaja preemiale. Aleksandrovski on versiooni dokumentaallavastusest „Lühiajaline“ teinud Valgevenes Minskis (2014) ning valmistab ette Lappeenranta Linnateatris Soomes (mai 2015).