Näidend räägib pimedusest ja valgusest, nägemisest ja mittenägemisest, nii välisest kui ka sisemisest, armastusest ja vihkamisest. Tegevus toimub koolis, kus õpivad pimedad noored inimesed, või nagu nad end ise nimetavad, mittenägijad. Sealsed õpilased on kõik ülioptimistlikud – nad saavad ilma probleemideta kõigega hakkama, nad ei kasuta liikumiseks mingeid abivahendeid, teevad sporti, hoolitsevad oma välimuse eest, õpivad hästi, on hästi motiveeritud, suhtlevad üksteisega vabalt ja rõõmsalt. Peaaegu ei ole võimalik arugi saada, et nad tegelikult ei näe. Siis aga saabub kooli uus õpilane, Ignacio, kes keeldub sellist muretut maailmapilti vastu võtmast. Tema jaoks on pimedus piin, kannatus. Ta ei suuda oma pimedusega leppida, ta tahab näha, ja seda, et pimedad saavad elada samasugust elu nagu nägijad, peab ta enesepetmiseks. Ignacio on väga karismaatiline noormees ja varsti on ta suutnud kooli õpilaste hulgas tekitada suurt segadust. Mis on tõde? Kas valel põhinev maailmapilt saab olla õige, isegi kui ta teeb inimeste elu kergemaks? Mida teha siis, kui miski sinu ja su kaaslaste ilusat maailmapilti hävitada ähvardab? Missugused vahendid on võitluses lubatud? Kas väline vangistus takistab olemast sisemiselt vaba? Kuidas sisemist valgust hoida?