Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

Lillede keel

Autor:
Federico García Lorca
Lavastaja:
Rainer Sarnet
Esietendus:
Esietendus 4. aprillil 2012 Von Krahli Teatris
lavastus-pic

Roos avanes, aga saabus õhtu. Kui pikenesid varjud ja kuskil ööbik laulis, siis nagu surmaotsus ta tardus valgena. Ja kui öö ääretus metallsarvena kumisenud, siis närtsib lilleke, igatsusest ohates hommikukristallide järele.

Hispaania sürrealistliku luuletaja Federico Garcia Lorca erootilis-lüürilise draama lavastab Rainer Sarnet.
Tõlkijad: Rainer Sarnet ja Laura Talvet
Originaalmuusika: Mauno Meesit / Sinine
Kunstnik: Laura Pählapuu

Tantsud: Liis Lindmaa, Marina Zilkina



Peaosas: Rosita - Mari Pokinen
Mängib Von Krahli Teatri uuenenud koosseis

Tädi - Liina Vahtrik; Teenija - Tiina Tauraite; Onu/Tööline - Taavi Eelmaa; Don Martin -  Ivo Reinok; Kokett/Neitsi - Ragne Veensalu, Kokett/Ayola - Liis Lindmaa, Onupoeg/Tööline - Ott Kartau; Senjoor X / Noormees - Tõnis Niinemets; Neitsi - Loore Martma; Kokett/Ayola -  Maili Metssalu; Neitsite ema - Mari Abel

Federico Garcia Lorca (1898-1936) loomingut nii luuletaja kui draamakirjanikuna iseloomustab pulbitsev sürrealism segatuna tumeda looduslüürikaga. Aasta enne seda, kui kirjanik Franco-meelse võimu ohvriks langes, kirjutas ta näidendi „Doña Rosita ehk Lillede keel“, milles lahkab oma loomingus ikka ja jälle pinnalekerkivat teemat: millegi ootuses elu raiskuminemist. Sealjuures ei unusta Lorca hetkekski, et inimene pole muud kui osa loodusest ja seega alati millegi suurema ja võimsama meelevallas, mille reeglid ei kuulu vaidlustamisele. Looduse stiihia ongi korraga lummav ja hirmuäratav, sest kannab alati paratamatuse pitserit. Nagu mõne otsuse teeb meie eest ära elu, saadab surmaaimdus halastamatu kaaslasena iga elutäiuse hetke. Et aga surm pole hispaania kultuuris ja maailmanägemises kaugeltki kõige lõpp, leiab Lorca oma tegelaste välises letargias uue, intensiivse sise- ja miks mitte asenduselu, mis korvab pausile pandud reaalsust.