Lavastused

1930. aastate algus. Ruusa küla ja mõis vanal Võrumaal Räpina kihelkonnas. Kuigi kunagi varem pole siin nii hea elu olnud, hakkavad nüüd siiagi jõudma jutud majanduskriisist. Ja mitte ainult jutud: nii mõnigi külainimene on kaotanud varasema töö ja peab mõtlema, kuidas edasi.

Kuid äkki kõik muutub. Valmis saab Tartu-Petseri raudtee (tööd lõpetatakse Ruusa ja Holvandi jaamade vahel) ja mõisa ning jaama ümbruse ostab ära Eesti rikkaim perekond: Puhkid. Varem veidi uimanegi tundunud külaelu saab nüüd sisse õige hoo. Kõigele lisab hoogu Puhkide idee kujundada Ruusa kandist välja suvitusala – sisemaa kuurort. Inimesed saavad tööd, mõisarahvas toob kaasa uusi suurilmakombeid, on tunda, et Ruusa kanti ootab ees suur tulevik.

Kuid suvitusala, kuurort Ruusa, ei saa valmis. Aeg tormab halastamatu kiirusega ja nii ongi kätte jõudnud 1940. aastate algus. Oma otsa leiab Eesti riik, mõjuvõimas Puhkide dünastia ja Ruusast ei saa plaanitud sisemaa kuurortit.

Nende sündmuste taustal jälgime Ruusa kandi inimesi, harilikke maainimesi. Kas nad ongi nii harilikud inimesed? Kas ja kui palju ümbritsev keskkond ja selle muutumine muudab inimest? Või on maainimene oma juurtega nii tugevalt sünnimaas kinni, et ei lase end suure ilma rumalustest suurt muuta? Või veidi ikka laseb? Hoolimata kõigest ümbritsevast säilib siiski tegelaste lustakus, uhkeldav südikus ja uljas ettevõtlikkus.

Vaatamata loo kurvale alatoonile võiks just lustlikkus ja kuraasikus olla näidendi peamised märksõnad.