Paavst Franciscus nimetab Dantet oma apostellikus kirjas "Candor lucis aeterna" ("Igavese valguse sära") "lootuse poeediks ja inimsüdamesse kirjutatud lõpmatu janu tunnistajaks". Dante loomingu kaasaegsed uurijad ja tundjad on nimetanud teda ka "igatsuse (isegi ihaluse) poeediks". Veel on teda peetud itaalia kirjakeele isaks.
Hiliskeskaja ilmutuslik poeet on pärandanud inimkonnale nägemuslikku poeesiat, inspireerivat mõtteainet, kõrgfilosoofilisi ja teoloogilisi arutlusi, mis ajendavad inimesi armastusega otsima Tõde tema ilus ja säras ka tänasel päeval.