Lavastused

Laval Grete Jürgenson 

„Ma ei leia õnne abielust mehega, olgu nii, aga ma leian õnne pühast sidemest Venemaaga”. Katariina II lummus lumesädelevatest väljadest, pakasest, mis oli nii käre, et tõllas sellepärast kõnelda ei saanud. Teda võlusid selle üüratu maa stepid, mäed, orud ja kuppelkirikud. Side oma maaga kannustas seda naist viimast armastusega hoidma ning kaitsema. Kaunis eeskujulik, või mis? Aga mis puust see Grete Jürgenson ise on tehtud?

Tõenäoliselt kõik, kes Gretega kasvõi põgusalt kohtunud on, ei kõhkle, et ta oma rolli valatult sobida võiks. Nendele, kes teda veel silmanud pole, olgu tõenduseks asjaolu, et Grete toob Voldemar Panso kõrval oma eeskujuna välja just oma mängitava karakteri, Katariina II, kelle tahtejõud, sihikindlus, julgus, haruldane töökus ja äärmiselt lai silmaring talle innustuseks on. Küsides, mis Gretet praeguse ühiskonna juures kõige rohkem kriibib, saime vastuse, et ignorantsus. Ükskõiksus on äärmiselt halvav, kergesti leviv, passiivne ja kurvastav nähtus. Seega, mölutavad ja mõtteta inimesed, kes te alailma teiste peale loodate – hoidke ennast Gretest kohe heaga eemale, vähemalt senikaua, kuni teil ükskord elu rinnus põletama hakkab!