Näidendite­laenutamise haldamise ligipääsu saatmiseks on tarvis end autentida. Administraator võtab vajadusel ühendust.

Teil ei ole teatristatistika nägemisõigust!

Hüppa põhisisu juurde

See the latest info of Estonian theatre

Külm lugu

Teater:
Autor:
Lavastaja:
Karl Kermes
Esietendus:
Esietendus 10. märtsil 2013 Monoteatri saalis
lavastus-pic
Peaosas Jan Uuspõld

Viljar on täiesti tavaline mees. Te olete teda kindlasti näinud. Näiteks eile hommikul trammis, kus ta pilk kaugusse suunatud teie kõrval seisis ja justkui eemale tõmbus, kui akna all istuv tüsedapoolne naisterahvas nuuskamise asemel valjult nina luristas. Viljar ei soovinud üldsegi ebaviisakas olla, oh ei, tervis on talle lihtsalt oluline. Viljari jaoks on tähtis olla parimas vormis, sest ainult siis saab ta igal hommikul laskuda läbi lõputute koridoride keldrikorrusele, lüüa suure metallukse enda järel kinni ning veeta taaskord ühe põneva päeva tööpostil. Surnukuuris. Viljar on nimelt kohtumeditsiini ekspert. Maakeeli kohtuarst või laibalahkaja, kuigi seda viimast nimetust Viljar ise ei armasta. Väärikal ametil peab ikka väärikas nimi olema. Oma tööd Viljar armastab ja töö armastab Viljarit ka vastu. Seda ei tule tänapäeval just ülearu tihti ette. Jahedas, akendeta ruumis koos surnutega on hea. Siin võib tajuda aja kindlat kulgemist, rahu ja vaikust. Kuigi vaikus on petlik, sest Viljar pole sugugi vaikne mees. Viljaril on missioon. Tööeetika. Eesmärk. Vastuseta küsimusi ja lahkamata surnuid ei saa ta endale lubada. Igal surmal on olemas põhjus ja Viljari asi on see välja selgitada. Mõnikord tundub talle, et tema ongi kohtumõistja, kättemaksu ingel, kes seisab kurjategija ja karistuse vahel. Aga selleks, et saada vastuseid tuleb esitada küsimusi ja kuulata. Kõige parema meelega kuulab Viljar iseenennast ja teda kuulavad ka tema kaaslased. Kuigi viimastel ei ole paraku valikut. Ei usu, et see neid ülemäära kurvastaks. Kindlasti on ühe surnu jaoks olemas ka kehvemaid paiku kui mõnusalt jäine ja steriilne sahtel külmkambris. Näiteks vedeleda kuid kuskil kraavipervel või sattuda arstitudengite lõikuda ja sonkida. Ei, siia sattunuil on vedanud. Viljar võtab neid vastu nagu kauakadunud sõpru, kohtleb neid väärikalt ja tema värvikad lood ei lase ka pärast surma tujul langeda. Ja lugusid Viljaril juba jagub. Jah, võib öelda, et Viljar on rahumeelne mees ja no mis sellest, et ta surnute seltskonda elavate omale eelistama kipub. Võibolla teeksime seda isegi, kui meil valida oleks. Surnutega on hea lihtne, elavad aga kipuvad ikka kõiksugu sekeldusi kaasa tooma. Nii seisab ka Viljar vastumeelselt silmitsi uue ülemuse poolt algatatud reformide ja kokkuhoiu poliitikaga. No mismoodi sa hoiad lahkamiste pealt kokku? Jätad kellegi vahele? Või mõne puhul uurid ainult suuremaid siseelundeid aga sapid-põrnad see kribu-krabu las jääda? Viljar on vanakoolimees. Tema nii ei oska ja ei tahagi osata. Ja teda juba liiga lihtne millekski sundida ei ole. Oma põhimõtete kaitsel on Viljar valmis minema barrikaadidele ja ei ole sugugi kindel, kas võitjaks jääb see, kelle poolel on elavad koos oma määrustega või see, kelle seljataga põlvkondade kaupa surnuid.