Väikese Pintsi elu ja suure rännaku lugu mängitakse ette hiigelsuures, jõuluaegset nukuteatrit meenutavas kastis. Õigemini, mainekas Piiteri lavastaja Ruslan Kudašov on kogu rännakust jätnud alles vaid paar kohtumist, kusjuures põhitähelepanu all on imetoreda teise planeedi elaniku saabumine Maale. Siin võtab teda vastu katastroofi sattunud lendur, kes hakkabki vestma tarka ning kurba lugu. Prints ise on kunstnike tahtel muutunud mitte kuldsete juustega romantiliseks noorukiks, vaid suurte nukrate silmadega lapseks. Seda ebatavalist lavastust Peterburist peaksid lapsed kindlasti nägema – paljud stseenid liigutavad ja rõõmustavad neid niivõrd, et suure kirjaniku Saint-Exupéry muinasjutu-mõistuloo tuuma tabavad nad kindlasti ära.
„Jäädes lastega seda etendust vaatama, tuleb muidugi nende küsimustele vastata. Kuid laval on ka selliseid tegelaskujusid, kes rõõmustavad lapsi rohkem kui täiskasvanuid. Kindlasti tuleks näha, kuidas ahvileivapuu võrsed – valgetes sõrmkinnastes käed – kasvavad alustassisuurustena läbi planeedi. Või kuidas nukk Prints, suundudes viimsele rännakule, paneb pähe lenduripeakatte miniatuurse koopia. Või kuidas nukul Lisa sätendavad poisist lahkudes silmis pisarad, tõelised pisarad. Või kuidas lavastuse lõpus ronib lendur hiiglakõrgele nöörredelile ja vahetab ühe ülemise pildi tõelise aknakese vastu taevalaotusse – ning see sirab niisama nõiduslikult ja mitmetähenduslikult, nagu peaks sirama taevas jõulumüsteeriumide ajal.” /Ajakiri Afišš, Sankt-Peterburg/