Lavastused

Kunstnik Nick Ormerod
Lavastus on valminud järgmiste teatrite koostööprojektina:
A. S. Puškini nimeline teater;
Cheek by Jowl Theatre Company koostöös Barbicaniga, London;
Les Gémeaux, Co (Scène Nationale) ja Centro Dramatico Nacionale, Madriid (INAEM)

Vene teatreid tihti külastav „resident" Declan Donnellan lavastas oma Moskva lemmiknäitlejate tuumikuga Shakespeare'i armastatud näidendi. 20 aastat tagasi lavastas ta juba näidendi „Mõõt mõõdu vastu" oma teatris Cheek by Jowl, kuid just tänasel päeval kõlab see lugu Venemaal eriti värskelt võimu ja inimese keeruliste suhete taustal.

Donnellaniga tandemi moodustava Nick Ormerodi lakoonilises „disainis" sibab ringi inimmass, kellest igas episoodis eristuvad vajalikud tegelased – osava eksitusstseenide montaažiga lahendab lavastaja originaali rohkete mittevastavuste ja kummalisuste probleemi. Näidendi tegelased on saanud aktuaalse aktsendi: ühes või teises tegelases võib kergesti ära tunda mõne tänase tüpaaži, olgu ta siis hallis ülikonnas või nunnarüüs. Võimukarika üleandmine, volüntarism ja mure „kui keeruline on olla hea inimene" oleks nagu sellised probleemid, mis puudutavad igat ajastut, kuid lokaalsesse vene konteksti asetatuna, omandavad need spetsiifilise ja kaugeltki mitte valutu kõla.
Kristina Matvijenko

Declan Donnellanit tuntakse juba ammu tema oskuse poolest jutustada keerulist lugu lihtsas stiilis, tõsta klassika maha paatoslikelt koturnidelt, ja just eriti jutustada lihtsas vormis Shakespeare'i; näidata inimlikke nõrkusi ja pahesid laval kaastundega, ilma raevuta ja erapooletult, inimloomuse parimaid omadusi näitab ta aga õrnalt ja loomulikult.
ajaleht „Kommersant"

Seda on juba korduvalt märgitud, et Donnellan on Venemaal kokku pannud esmaklassilise trupi, iga kord on lisandunud mõned uued näitlejad, kuid ilmselt on lavastajale oluline siiski mingi kese, asi pole mitte selles, et ta ei viitsi jälle uut castingut hakata korraldama, sõeluda terad sõkaldest... Sellest trupist on „Mõõdus mõõdu vastu" alles näiteks Aleksandr Feklistov (prassija Lucio), Andrei Kuzitšev (Angelo, hertsogi asemik), Anna Halilulina (Isabella).

Ükskõik, kust poolt ka ei vaataks, tegemist on hea lavastusega. See hoiab kaks tundi pinget, on stseene, kus isegi väga hästi loo kulgu teadvad vaatajad, kui asi puudutab ajutist võimu üleandmist, mis mõjub nii arusaadavalt ja vahetult meile, kes me alles hiljuti ülevenemaalises mastaabis sama aine läbi elasime – aga ikkagi vaatad sa pilku pööramata lavale. Nagu jälgiksid maailma esinumbrite tennisematši ... 
„Nezavisimaja gazeta"