muinasjutt ühes vaatuses Lavastaja: Ruslan Kudašov Kunstnikud: Andrei Zaporožski, Alevtina Torik Muusikaline kujundus: Vladimir Bõtškovski Valguskunstnik: Larissa Novikova Näitlejad: Renat Šavalijev, Maria Batrassova, Denis Kazatšuk
Festivalil „Kuldne Mask" silma peal hoidnud publik tunneb lavastaja Ruslan Kudašovi hinge langemisest ja pääsemisest rääkivate filosoofiliste mõistulugude järgi. Näiteks tema lavastus „Vii" rääkis salajastest mõtetest ja oli mõeldud täiskasvanud publikule. Seda üllatavam on tema pöördumine sellise esmapilgul lihtsa muinasloo juurde nagu „Kakuke". See on esimene kord, kui Kudašov ootab saali kõige väiksemaid vaatajaid, võib-olla isegi selliseid, kes tulevad esimest korda teatrisse. Kammerlaval esitavad kolm noort näitlejat kõigile tuntud rahvapärimuslikku lugu, mille keskmes on hiigelsuur vokk, ja esitusvahenditeks alles valmiskootud tegelased. Sokist saab näljane hunt, pikk sall muutub elavaloomuliseks rebaseks ja selgub, et viltsaabas on äravahetamiseni sarnane ahjuga. Kakuke ise on lõngakera ja kuigi ta leiab näidendi finaalis etteaimatava lõpu, saab iga väike vaataja etenduse vaatamisest mälestuseks tillukese kingituse – imepisikese tombukese kollast lõnga.
Ei saa kuidagi märkimata jätta ühte Kudašovi loomingu imelist eripära: võrdväärselt lugupidavat nõudlikkust vaataja suhtes. Pole oluline, kas täiskasvanu või lapse suhtes. Olenemata sellest, kas saalis istujal on turjal piisav kultuuripagas, usub Kudašov tema võimesse „lugeda" mingil moel sümboleid, nagu näiteks suur vokiratas („Kakukese" lavakujunduslik kese, mis on ka nukutegelaste mängualaks). Kellegi jaoks ehk sümboliseerib päikest või aastaaegade vaheldumist, kellegi jaoks kujutab lihtsalt lõbusat karuselli. Ja eksimatult valitud variant, kuidas organiseerida hubane ruum kammerlaval.