Originaalmuusika: Paul Dessau
Tõlge: Jegor Peregudov
Lavakujundus ja kostüümid: Aleksandr Šiškin
Valguskunstnik: Aleksandr Sivajev
Koreograaf: Nikolai Reutov
Muusikaline juhendaja, arranžeerija, helilooja: Igor Gorski
Lavastuses kõlab katkend J. Göethe luuletusest „Metshaldjas"
Paul Dessau songid Bertolt Brechti luuletustele kõlavad saksa keeles
Õigused: Suhrkamp Verlag GmbH & Co
Näitlejad: Anastassia Lebedeva, Aleksandra Ursuljak, Aleksandr Matrossov, Aleksandr Arsentjev, Vera Voronkova, Andrei Suhhov, Irina Petrova, Natalja Reva-Rjadinskaja, Aleksei Dadonov, Anna Begunova, Aleksei Rahmanov, Ivan Litvinenko
„Puhta Muusika" solistide ansambel: Igor Gorski, Andrei Rozendent, Jevgeni Varavko, Arseni Gurjanov, Rostislav Šarajevski
Preemia «Kuldne Mask» 2013.a. nominatsioonid: parim suure vormi draamalavastus, parim lavastajatöö, parim kunstnikutöö, parim kõrvalosa (Aleksandr Matrossov). Preemia «Kuldne Mask» 2013.a. laureaat: parim naisnäitleja (Aleksandra Ursuljak). Draamažanri ja nukulavastuse žürii eriauhind (Juri Butussov).
Brechti jaoks on inimene ohver ebaõiglaselt ülesehitatud maailmas, mida saab ja peab paremaks muutma. Suur saksa dramaturg ja teatrifilosoof oli ühiskonnale karm eksaminaator ja irooniline kohtunik. Lavastaja Butussov ei kavatsenud mitte lihtsalt jagada autoriga seda tänapäeval ebapopulaarset missiooni, talle on üldse võõrad ükskõik mis vormis sotsiaalne valu või kodanlik paatos. Mis aga puudutab Brechti näidendis maa peale laskunud Jumalaid, siis nendega on lavastaja käitunud küll hoolimatult, kuid teatraalse teravmeelsusega – muutes nad üheks vaikseks häbelikuks tütarlapseks, kes toob kogu näidendi vältel kuuldavale ainult mõned fraasid loo finaalis, enne kui ta sõna otseses mõttes põgeneb sellest maailmast, mida ei suuda mitte keegi kontrollida. Kuid on ka keerulisemaid asju.
Butussovi nägemuses on maailm muidugi väga julm koht, nagu Brechtilgi, kuid seda kohta pole vaja mõtestada ega parandada. Lavastaja ega teater ei usu mingeid näpuganäitavaid õpetusi. Ja vaatajad vist ka ei usu.
Lavastus on ehmatavalt ilus: ehmatab eelkõige mingi hoomamatu ruumiga – Butussov on paljastanud kogu lava, avanud aksidetaguse, luues sünge, oma tühjuses häiriva ja petlike pimeduskontuuridega maailma. Mastaabid muudavad proportsioone – inimene tundub selles ruumis täiesti tühine, täiesti abitu ja kaitsetu.
Toonud lavale istuva orkestrikese, pannud näitlejad saksa keeles laulma, transleerides tõlget tiitritena (nagu päris ooperis), on lavastaja kupatanud vaataja näidendi sügavoriginaalsesse ja eksistentsiaalsesse maailma. Aleksandr Šiškini loodud kujundus avab lavaruumi kuni nöörlaeni ja tellisteni lava tagaseinas, kolm kõrgusest alla langevat puud tekitavad pakitseva hellustunde tehislooduse vastu. Samasse tundeskaalasse viib ka muusika oma džässiliku, peaaegu melanhoolse partituuriga.
Brechti geniaalne pajatus heast inimesest Shen Test, kes mõtles endale välja kurja venna Shui Ta, et ennast hädade eest kaitsta, on lavastaja jaoks veel üks põhjus rääkida maailmast, milles hea ja kurja vahel pole juba ammu võimalik vahet teha, milles abitud jumalad (habras jumalanna) on sama allasurutud nagu oma hädadest valjult kisendavad inimesedki.
Uues lavastuses on motiiv, mis on oluline just sellele loole: ainult inimese raevukas, kartmatu enesealalhoiu võitlus varjuderohkes, mäekõrguste muredega ründavas maailmas ongi Butussovi järgi eksistentsi mõte. Vähemalt nii käitub peategelane Shen Te, hea inimene Sezuanist, Aleksandra Ursuljaki esituses.