Lavakujundus: Marius Jacovskis
Kostüümi- ja grimmikunstnik: Jouzas Statkevičius
Valguskunstnik: Tadas Valeika
Näitlejad: Olga Lerman, Jevgeni Knjazev, Miša Dergatšjov, Dmitri Solomõkin, Valeri Ušakov, Maria Volkova, Jekaterina Kramzina, Anastassia Vassiljeva, Artur Ivanonv, Vera Novikova, Inna Alabina, Marina Hramova, Leonid Bitševin, Maria Pahhar, Vladimir Beldijan, Nino Kantaria, Maria Kostikova, Oleg Lopuhhov, Olga Nemogai, Aleksandra Platonova, Vassili Simonov, Jekaterina Simonova, Aleksandr Soldatkin, Fjodor Vorontsov, Eldar Tramov
Preemia «Kuldne Mask» 2013.a. nominatsioonid: parim kaasaegse tantsu lavastus, parim koreograafitöö, parim kunstnikutöö muusikateatris, parim naisnäitleja (Olga Lerman).
Ma otsin sõna ja mõtte harmoonia ekvivalenti plastikas. Sest igas liigutuses on peidus sõnaga adekvaatne mõte.
Alfred Schnittke muusika aitab tegelasi avada, avada loo sügavat dramaatilisust, samas vastavad aga elegantsus ja kergus romaani kangelaste tunnete amplituudile. Minu jaoks on romaani moraal: naine ei tohi olla mehe enesearmastuse rahuldamise vahend. Meile tundub, et kõik me teame, mis on armastus, aga kui see tunne meid tabab, siis põrkume me kokku oma enda kõike purustavate egodega.
Tundub, et lisaks loole abielurikkumisest tahab Holina rääkida ka sellest, et see abielurikkumine leidis aset Venemaal. Meie kodumaal, nagu teavad juba kõik eurooplased, on alati talv; Levini hüsteeria on lavastatud äratuntavate viidetega vene rahvatantsule; ja muidugi näeb iga pulm, sealhulgas ka aadlipulm, välja eheda viinapeona, sõnatu, kuid kaugele kostvate „kibe!"-hüüetega, saateks kakluseks kippuv sinasõpruse joomine.