Nikolai Ljubimovi tõlge
Lavastaja: Lev Dodin
Kunstnik: Aleksandr Borovski
Valguskunstnik: Damir Ismagilov
Režissöör: Valeri Galendejev
Näitlejad: Igor Ivanov/Oleg Dmitrijev, Danila Kozlovski, Ksenia Rappoport, Igor Tšernevitš, Aleksandr Zavjalov, Tatjana Šestakova, Jelizaveta Bojarskaja, Jekaterina Tarassova, Vladimir Zahharjev, Stanislav Nikolski, Anatoli Kolibjanov, Danil Muhhin, Stanislav Tkatšenko, Artur Kozin, Leonid Lutsenko
Etendus kestab 2 tundi 20 minutit ilma vaheajata
Teatri peasponsor: „Kinef"
See lavastus on neile, kes igatsevad suure klassika järele. Friedrich Schilleri XVIII sajandil kirjutatud draama „Salakavalus ja armastus" lugu räägib sellest, kuidas president von Walter, lähtudes isiklikest poliitilistest ambitsioonidest, otsustab anda oma pojale Ferdinandile naiseks hertsogi favoriidi leedi Milfordi. Olles kindel oma kõikvõimsuses, ei oska President aimatagi, et Ferdinand talle vastu hakkab, kuna Ferdinandi südame on vallutanud alamklassist pärit neiu Luisa. Noore paari ümber hakatakse punuma salakavalaid intriige. Luisa kompromiteerimiseks koostatud kiri lööb Ferdinandil lõplikult pinna alt. Silmi pimestab armukadedus. Ajendatuna riivatud autundest, paneb ta toime korvamatu teo.
Lev Dodini lavaline kompositsioon ja lavastus laiendavad draama piire, lastes publikul piiluda tegelaste varjatud hingesoppidesse, kus kõik reaktsioonid on justkui peopesa peal näha. Ajatud teemad: võim ja armastus, kohusetunne ja au, mõistus ja tunded ei jäta ükskõikseks ühtegi vaatajat.
Johann Christoph Friedrich Schiller on loomulikult suur kirjanik, maailmakirjanduse klassik, kuid praegu pole jõudu, et lugeda „Salakavalust ja armastust". Seda enam, et näidendi lavategevus tundub problemaatiline: ei saa ju näidendist alles jätta ainult süžeed, mis on iseenesest täiesti oivaline, saades siinjuures hakkama ilma kilomeetreid pika suurejoonelise ja ülepaisutatud sädinata, mida pole võimalik orgaanilise kõnena kuuldavale tuua ega kuulata. Aga Väikese Draamateatri- Euroopa Teatri näitlejad saavad sellega hakkama. Laitmatul tasemel, mida me ei kohta mitte kusagil mujal. Lavaline kõne on osa Dodini teatri kultuurist ja seisneb teksti täiuslikus omandamises. Ei teki mingit distantsi laval olevate kaasaegsete inimeste ja XVIII sajandi tegelaskujude kõnepruugi vahel. Need sõnad on neile omased, selles keeles väljendumine on nende jaoks loomulik, veelgi enam, nad mõtlevad ka selles keeles.
Dodin on järjekindlalt jätnud näidendist välja lugu motiveeriva sotsiaal-poliitilise poole: jutud riiki türanniseeriva ja laostava hertsogi kuritöödest. Schilleril on kõik absoluutselt mustvalge: täisverelised lurjused hävitavad kauneid hingi. Salakavalus armastuse vastu. Aga lavastaja räägib sellest, et tegelikult tuleb kirjutada hea ja kurjus sidekriipsuga.
ajaleht "Vedomosti"