Arkadi Raikini nimeline teater Satirikon, Moskva
Peaosas Konstantin Raikin
Sünkroontõlge eesti keelde
Etendust 'Naljamehed' on üks kriitikutest nimetanud teatraalseks blockbusteriks armastusest ja vaesusest. Eesti vaataja jaoks, kes on harjunud oma teatrikogemuse põhjal nihutama ajaloolise usutavuse piire ja pole end eriti sidunud mingite püsivamate kaanonitega, on see etendus ehk paradoksaalseks avastuseks – suurepärane vene näitlemiskoolkonna traditsioon oma täies ilus ühendatakse siin kaasaegse teatriesteetikaga.
'Vene Shakespeare', Aleksandr Ostrovski vähetuntud näidend räägib tugevate ja jõuetute omavahelistest suhetest. Tragöödia vaeste lootusetust vaesusest ja alandustest rikaste ees lahendatakse selles imelisel, muinasjutulisel viisil. Finaalis toimuv topeltlaulatus, kuhu isa viib oma valgetes loorides tütred, pole ainult kurva näidendi õnnelik lõpp. See on teatri pidu, tema mängulise ja rahutu vaimu pidu, mis oskab naerda ja tembutada ka kõige dramaatilisemates olukordades, jäädes seejuures iseendaks seni, kuni on näitlejad, lavastaja, armastatud lavalauad ja vaatajad.
Lavakujundaja Dmitri Razumov ei ehitanud lavale viletsat majakest, kus elab ametnik Obrošjonov ja tema kaks tütart – vanatüdruku staatuses Anna ja noor neiu Verotška. Vaataja ees on hoopis platvorm karmidel hallidel kividel, tellingud ja nende kohal lainepapist lehed. Selles maailmas pole mugavust ega halastust. Sellest saab selgelt aru ka peategelane Konstantin Raikini esituses. Platvormile astub ta nagu areenile – suurtes klounininadega saabastes, maikas ja laiades traksipükstes. See on tema viis ellu jääda – enda üle naerda, mängida rikaste lõbustamiseks lolli, kutsika kombel selili visata ning käppadega heategija Hrjukovi ees vehkida – ikka oma sõltuvusest tsirkus teha ning selle sama tsirkusega ka elatist teenida.
Alanduses võib aga olla ka üks salajane uhkus – näitlejameisterlikkus. Raikin ei joonista asjata lendleva plastilise liigutusega Chaplini ning Michael Jacksoni varjusid. Ja üks uhkus on selge: mitte kõik pole müügiks, on olemas piir, mille taga jääb väärikus kättesaamatuks – see on isadus.