Rahvaste Teater, Moskva
Dramatiseeringu autor, lavastaja Alvis Hermanis
Näitlejad Jevgeni Mironov, Tšulpan Hamatova
Sünkroontõlge eesti keelde
Mina isiklikult arvasin varem, et NSVL lagunes majanduslikel põhjustel. Nüüdseks olen veendunud, et seda tegi üks inimene. Ja lavastuse eesmärgiks ongi mõista, millised selle inimese omadused, millised tema hinge osad viisid selleni, et just temast sai liivatera, mis peatas selle hiiglasliku masinavärgi.
Alvis Hermanis
'Gorbatšov' (lav Alvis Hermanis) – Tegemist on Moskva Rahvaste Teatri lavastusega ja nagu ma juba postituse alguses mainisin, siis seda lavastust ootasin ma väga. Kuigi ma pole mitte ühtegi Hermanise lavastust varem näinud, olen ma tema lavastuste kohta palju kiitusi kuulnud ja lugenud. Võin juba etteruttavalt ära öelda, et 'Gorbatšov' on ka üks nendest lavastustest, mida ma tahaks Eestis väga-väga näha. Tegelikult oleksin ma seda ka internetis korduvalt tahtnud vaadata, aga mind painas teadmine, et mul on veel nii palju vaatamata lavastusi ja äkki ma leian veel midagi sama head. Seega otsustasin, et ühtegi lavastust mitu korda ei vaata, sest äkki muidu jääb midagi muud huvitavat nägemata. Rohkem enam ei leidnud, sest Krõmovi lavastused olid selleks ajaks mul juba vaadatud ja aeg sai läbi, seega kõiki programmis olevaid lavastusi ei jõudnudki läbi vaadata. Nagu pealkirjast juba aimata võib, räägib lavastus Mihhail Gorbatšovist. Õigemini küll temast ja tema abikaasa Raissast. Sellest, kuidas nad kohtusid ja milline teekond eelnes Gorbatšovi võimule saamisele. Ma pean ütlema, et minu teadmised Gorbatšovist pärinevad ainult ajalootunnist, kuid mulle läks lugu väga hinge. Ma vist nutsin enamuse ajast, sest algas lavastus sellega, kuidas Raissa leukeemiasse suri ja see tegi teatud eelhäälestuse kogu lavastusele. Poliitilist poolt on lavastuses väga vähe näidatud. Rohkem näidatakse ikka Gorbatšovi inimlikku poolt ja seda, milline oli nende kodune elu ja kui suur armastus tema ja ta naise vahel valitses. Sinna sekka ka päris palju huumorit. Kuna laval on ainult kaks näitlejat, siis oli huvitav ka nende rolli sisse elamist vaadata. Nimelt tulid näitlejad lavale täiesti iseendana ja siis hakkasid arutama, kuidas võiks rolli lahendada. Suurem osa kostüümivahetustest ja grimmist tehti samuti laval. Minu silmis oli jällegi tegemist väga hea lavastusega, milles oli küll konkreetselt paigas, kus on lava ja kus publik, kuid siiski tekkis publikul näitlejatega mingi usalduslikum suhe, mis kaotas neljanda seina. Hoolimata kurvast algusest ja eelhäälestusest, saatis kogu lavastust siiski mingi seletamatu helgus. Seda peab ise kogema.
http://triinujakultuur.blogspot.com/2021/04/teatrifestivali-kuldne-mask-programm.html
Teatrietendust, millest kujuneb kahe inimese elutee-jutustus. Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ja Raissa Maksimovna (esialgu Titorenko, aga pärast) Gorbatšova. Jah, tegemist on biograafilise teatriga, mis põhineb peategelaste avalikel ülesastumistel, kirjadel, memuaaridel ja millest lavastaja ise on kirjutanud kokku peamiselt just publikule jutustatava, ent osaliselt ka väljamängitavate partner-stseenidega lavaloo, stiilis 'täna õhtul mängime Gorbatšovide elu'... sest ja seda eriti just alguses mängivad näitlejad meile välja ka oma karakterisisse minekud, harjutades nende hääli, ilmeid ja olekut, mis omakorda mõjub sooja huumorina ja mis aitab vaatajatel (koos näitlejatega) olustikku ka koos nendega sisse minna. Kaval võte ja lausa imekombel märkamatult oledki nende kiviseinte vahel ning isegi näitlejate grimmipeegleid taustal nähes, ikkagi just selles ajastus, mida parajasti näitleja-jutustajad meile vestavad-kujutavad. 2 täiesti suurepäraselt meisterlikku vene näitlejat – Jevgeni Mironov ja Tšulpan Ahmatova, vastavalt siis Mihhail ja Raissa.
See lugu on tõesti klassikaline elulugu, ent kuna peategelane on olnud maailma üks tähtsamaid oma aja poliitikuid, on see kahtlemata lisaks ka poliitiline teater. Lavastaja Hermanis siiski ei lasku hetkekski hinnanguid andma. Ta viskab õhku, ja nagu kuulipildujast järjest üha uusi ja uusi fakte ning kilde tegelaste eluteelt, ent alati suurima austuse ja isegi teatava elegantse õrnusega. Jah, seal vahel on ka mõned negatiivsed... ent seda vaid neile, kes neid niimoodi tõlgendada soovivad. Lavastaja-dramaturgi käed jäävad alati ja igas olukorras puhtaks.
Kuigi lugu võttis pidavalt ka vägagi tõsiseid pöördeid, siis ikka paistis ja sobitus vahele eluline huumor (hehh – ongi ju eluga seotud!) Teisalt nendes tõsisemates kohtades näiteks ei saa ju kedagi jätta külmaks kui naine laval päriselt nutab... sest isegi kui ta nutab oma karakteri pisaraid, nutab ta ju ikkagi päriselt - näitleja on viinud ennast sellesse seisundisse... Oh miks küll teatrilavadel ikkagi nii vähe nutetakse... kui sellel on ometi nii suur ja kaasakiskuv mõju?! Liigutavat teksti on vähe? Harva? No siin seda igatahes seega on. Lavastajal on küll veel varuks mitmeid vaatajate kaasatõmbamise trikke. Näiteks Mihhaili ja Raissa pulmades - publik mõnuga hõikas (näitlejate julgustatuna) 'Kibe!', ent seegi ju ei tule tühja koha pealt. selleks on tulnud osavalt publik ikkagi nii kaugele viia, et nad tõesti juba nõnda tugevalt kaasa elaksid, et on valmis teatrisaalis midagi sellist tegema... sekkuma enda olmest lavaolmesse.
http://danzumees.blogspot.com