Lavastused

Tovstonogovi-nimeline Suur Draamateater, Peterburi

 

Lavastaja: Konstantin Bogomolov

Kunstnik-lavastaja, kostüümikunstnik: Larissa Lomakina

Valguskunstnik: Ivan Vinogradov

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Valeri Vasjukov

Video-operaatorid: Jevgenia Martšenko, Ljudmilla Burtšenkova

 

Osades: Nina Usatova, Valeri Degtjar, Polina Tolstun, Dmitri Vorobjov, Aleksandra Kulikova, Anatoli Petrov, Gennadi Blinov, Vassili Reutov, Jelena Popova, Jegor Medvedjev, Aljona Kutškova, Viktor Knjažev

 

Venemaa viimase aja kõige vastuolulisema ja populaarsema lavastaja Konstantin Bogomolovi lavastus Tovstonogovi-nimelise Suure Draamateatri esituses. Tegu on 20. sajandi 30. aastatel tuntud poeedi ja filmistsenaristi Viktor Gusevi (filmid "Seakarjus ja lambur", "Kell kuus õhtul pärast sõda") esimese näidendiga. See on teatrimenuk stalinlike poliitiliste repressioonide aegadest, mida esmakordselt mängiti sellessamas teatris 1936. aastal täissaalidele enam kui 200 korda. Bogomolov käsitleb aga minevikupärandit üpris ootamatust vaatenurgast.

 

Lavastajat ei huvita niivõrd süžeepöörded, kõigist enimtuntud tekstiga suhestumise strateegiatest (rekonstruktsioon, nostalgia, iroonia, grotesk) on Bogomolov otsustavalt eemaldunud. Gusevi näidendi neoklassitsistliku kunstlikkusega sobitub ideaalselt Bogomolovi lavastustes sageli esinev sooline ja vanuseline travestia (mehed mängivad naisi, eakate tegelaste rollid on antud noortele näitlejatele ja vastupidi): läbitungimatu, hermeetilise lavalise teksti kõik elemendid töötavad distantsilt, hajutatult, nii et "Au" hakkab ühel hetkel meenutama mõnd avaldamata peatükki Vladimir Sorokini varasest loomingust.

Publik muutub vaat et etenduse võtmetegelaseks. Valinud lavastuse "Au" žanriks sotsioloogilise eksperimendi, on Bogomolov loonud mastaapse sotsiokultuurilise uurimuse, milles publikule on antud korraga kaks rolli – nii fookusgrupi kui sõltumatu vaatleja oma. Millist intellektuaalset ja emotsionaalset resonantsi tekitab igikeltsast välja rebitud stalinliku ajastu stiilis artefakt tänases vaatajas ja kui avatult on ta valmis seda välja näitama?

Ajaleht Vedomosti

 

Otsus anda kahe noore inseneri rollid näitlejatele, kes on tegelikult oma kangelastest oluliselt vanemad, lisab lavastusele erilise efekti. Ehtne elutõde koos vanamoodsa ümberkehastumisega annab üpris üllatava tulemuse: me tajume väga selgelt aja kulgemist, mitte aga stilistiliste veidruste taaka või võõristust tekitavat ideoloogiat. Jean Cocteau nimetas seda võtet võimaluseks "filmida surma oma tööd tegemas". Tegelased räägivad endast kui noortest, nad on elurõõmsad, arenemisjärgus, täis lootust, nad teevad plaane tulevikuks, 1936. ja 1937. aastaks, ja kaugemalegi – vaataja näeb aga seda, mida talle näidatakse. Kaadreid katkematust, stiihiliselt kasvavast lagunemisest ja entroopiast.

Tasub märgata, et Cocteau tsitaat rääkis filmist, seega kunstiliigist, mille olemusse kuulub reaalsuse mehaaniline filmilindile jäädvustamine. Teater seevastu, mis mänge ta ajaga ka parasjagu ei mängiks, võib üldjuhul uhkustada kohaoleku efektiga, võimalusega edastada sündmusi "siin ja praegu". Bogomolovi "Aus" on kasutusel ekraanid, millele projitseeritakse suurplaane näitlejatest reaalajas. See on üle lavapiiride laiendatud "siin ja praegu". Teiste sõnadega, Bogomolovi lavastuses toimib teater nagu kino, kino aga nagu teater. Sellise raskusastme transformatsioonid on harvad isegi meistrile nagu Bogomolov. Võimalik, et pole kaugel see päev, mil tema lavastustes hakkab vaataja nägema helisid ja kuulma värve – sellises mastaabis eemaldumise taga peidab end mingi senitundmatu sõõm loomingulist vabadust.

Veebiväljaanne Colta