Lavastused

Eriprogramm koostöös Tallinna Linnateatri festivaliga "Talveöö unenägu"

Rahvaste Teater, Moskva

Kunstnikud Alvis Hermanis, Monika Pormale

Fotode autor Monika Pormale

Kostüümikunstnik Viktoria Sevrjukova

Näitlejad Jevgeni Mironov, Tsulpan Hamatova, Julia Svežanova, Pavel Akimkin, Julia Peresild, Natalja Nozdrina, Aleksandr Grišin, Aleksandr Novin, Dmitri Žuravljov

Preemia "Kuldne Mask" 2010 kategoorias "Parim draamaetenduse suurvorm", "Parim kostüümikunstnikutöö", "Parim meesosatäitja" (Jevgeni Mironov). Preemia nominent kategooriates "Parim lavastajatöö", "Parim kunstnikutöö", "Parim naisosatäitja" (Tšulpan Hamatova)

Etendus tundub täiesti lihtsa ja naiivsena, see meeldib kohe ja on isegi natukene nagu häbi, et see nii väga meeldib. On tunne, nagu lehitseksime uut pildiraamatut jutustustest, mida me juba ammu-ammu teame, ühtäkki aga näeme neid mingi uue teravusega. Varsti saab selgeks, et see on lihtsameelsus – tegelikult lausa kavalus. Loomulikult pole jutt sellest, et siin sarnaneks midagi tõelise külaklubiga ja et üldse tõi Rahvuste Teatri meeskonna sõit Srostki’sse lavale kaasa mingigi reaalsuse, nagu seda juhtus kunagi MHAT’iga või Dodini teatriga, mis püüdsid sukelduda sellesse tegelikkusesse, mille poole pöördusid. Vastupidi,  tundub, et näitlejad, keda juhib Jevgeni Mironov koos lavastaja Alvis Hermanisega, sõitsid Šukšini kodupaikadesse selleks, et mitte püüda olla kohalike elanike sarnased. Aga salvestus, mille sealt tõi kaasa etenduse kunstnik Monika Pomale – küla autahvlit meenutavad portreed, perekonna paraadfotod maja taustal, mida saadetakse sugulastele ja riputatakse seintele, avarad vaated – see kõik vaid rõhutab seda, kuidas tänane küla erineb sellest, mis oli 60-ndatel.

Alvis Hermanis räägib väga huvitavalt distantsist, mille kaugusel me kõik üksteisest oleme: tema ja ta lätlannast kunstnik Venemaast, Moskva näitlejad Srostki küla elanikest ja meie kõik 60-ndate elust. Ilmselt aga just see distants ja kaugenemine, mida ta oma lavastuses püüdlikult alles on hoidnud, on aidanud tal näidendi teha palju venelikumaks, kui seda on suutnud teha enamik kodumaiseid lavastajaid. Efektiivne ja ere välimus, mis ei teesklegi olema tõde, on kuidagi ootamatult toonud peaaegu et unustatud tekstist välja tema siiruse ja südamevalu.

ajaleht "Vremja novostei"

"Šukšini jutustused" on loomulikult ansamblietendus. Selles soleerib aga Jevgeni Mironov. Ta on võimeline mängima kõike – vanurit ja teismelist, lihtsameelset ja elukogenut, kaabakat ja pühakut, geeniust ja tühisust. Mironov mängis vene inimest kõigis tema hüpostaasides ja ilmingutes. Ta mängis lihtsat inimest. Tema, nagu ka terve etendus, tõestas, et seinad meie vahel on kujutletavad, et mingil omal alusel on maailm ühtne ja kogu oma traagilisuse juures ikkagi täis häid inimesi ja seda on õnnistatud suursuguse mõttega.

ajaleht "Isvestija"