Lavastused

V. Majakovski nimeline teater, Moskva

Kohtumised suurepäraste inimestega

Kostüümikunstnik Marina Bussõgina

Videokunstnik Jelizaveta Kešiševa

Koreograaf Aleksandr Andrjaškin

Valguskunstnik Andrei Abramov

Näitlejad Roman Fomin, Pavel Parhomenko, Aleksandra Rovenskihh, Aleksei Zolotovitski, Nina Štšegoleva, Natalja Palaguškina, Aleksandr Rovenskihh, Julia Silajeva, Anastassia Tsvetanovitš, Olga Jergina

V. Majakovski nimeline teater on mitmekordne "Kuldse Maski" preemia laureaat ja nominent.

Etendus oli 2017. aasta "Kuldse Maski" longlistis.

Ülemaailmselt kuulsa Ameerika neuropsühholoogi ja kirjaniku Oliver Sacksi teosest "Mees, kes pidas oma naist kübaraks", mis põhineb tema patsientide lugudel, sai ülemaailme bestseller ning sellel on huvitav lavaline saatus: Michael Nyman kirjutas ooperi, esimese draamalavastuse tegi aga Peter Brook. Majakovski-nimeline teater lavastab seda Venemaal esimest korda, et rääkida inimestest, kes püüavad üle saada oma erinevatest paradoksaalsetest kõrvalekalletest. Etenduse loojad uurivad meediatehnika, eksootiliste muusikariistade ning delikaatse huumori abil neid kõrvalekaldeid kui avastusi, muutusi aju töös – kui inimese tavaelus tundmatuid teid.

Oliver Sacks, autorina oma kangelastest: "Neid võib nimetada veidrikeks, aga kujuteldamatult kaugetes kohtades, mille olemasolu on ilma nendeta isegi raske uskuda. Mina näen nende veidrustes imede ja muinasjuttude peegeldust".

Nikita Kobelev, lavastaja: "Mõtlesime etenduse jaoks välja naljaka "valemi" - "kohtumised suurepäraste inimestega". Me tõepoolest tahaksime, et etendus muutukski selliseks kohtumiseks – mitte tegelastega, aga inimestega, nende lugudega, mis absoluutselt ei sarnane üksteisega. Heites pilku nende kord haigusest segipaisatud saatusesse, uurib doktor Sacks sidet aju ja teadvuse vahel, teadvuse ja hinge vahel".

"Majakovski-nimelise teatri etendus on lavastatud ning mängitud nii kaasakiskuvalt, et polegi vajadust endas tekitada huvi antud teema erilise vajalikkuse kohta … Järelmaitsena jääb domineerima Oliver Sacksi peamine humanistlik mõte – ühest küljest jätavad neuroloogilised puudused haiged ilma tavainimese õnnest, teisest küljest aga tõstavad nendes esile mingi ühe omaduse, nende isiklike ja unikaalsete võimete ja võimaluste koridori. Võimalik, et see lisab neile nende isikliku, teiste inimeste poolt mitte tajutava õnne. Ka teatrikirge võiks ju just niimoodi seletada."

   "Kommersant"