Lavastused

J. Vahtangovi nimeline teater, Moskva

Ühine lavastus Kreeka Rahvusteatriga

Stsenograaf Adomas Jacovskis

Kostüümikunstnik Maxim Obrezkov

Helilooja Faustas Latenas

Kooripartiide helilooja Teodorus Abazis

Koreograaf Angelica Cholina

Näitlejad Viktor Dobronravov, Ljudmila Maksakova, Jevgeni Knjazev, Eldar Tramov, Jevgeni Kossõrev, Vitalis Semjonovs, Valeri Ušakov, Oleg Forostenko, Artur Ivanov, Ruben Simonov, Maksim Sevrinovski, Jekaterina Simonova, Pavel Judin, Juri Tsokurov, Ilja Algaer, Panayotis Atanasopulos, Tanasis Vlavianos, Giorgos Gallos, Dimitris Georgiadis, Kostas Korakis, David Magaldadze, Sokratis Patsikas, Giorgos Stamos, Leonardos Kheyfets-Batis, Spiros Tsekuras,  Fjodor Vorontsov, Jevgeni Piljugin, Aleksandr Galotškin, Yannis Zafeiropoulos, Tanyana Polosina, Maria Rival, Maria Berdinskihh, Anastassia Lukjanova

Preemia "Kuldne Mask" 2018. aasta nominent kategooriates "Parim draamaetenduse suurvorm", "Parim lavastajatöö", "Parim kunstnikutöö".

Müüt Oidipusest on inimkonna ajaloos üks jubedamaid. Õnnelik valitseja, õnnelik mees ja isa ei jää hetkega mitte ainult kõigest ilma, vaid saab ka teada, et kõik, mille üle ta uhkust tundis, on endalt mahapesematu häbi, põhjus kahetsuseks ja valuks. Ühe hetkega variseb kõik kokku. Ja kokkuvarisemise põhjuseks on kellegi kurjus. Tema hädade põhjuseks on jumalate needus ja saatuse käigud. Rimas Tuminas on kaasaegse teatri üks paremaid lavastajaid, antud etenduses räägib ta peamisest – duellist Saatusega, inimväärikusest ja oskusest Saatuse ees kummardada. See on jutustus hingejõust ja halastusest – kahest peamisest inimese omadusest, mida ei saa ei ära võtta, allutada ega määrida.

                                                                                                                                              

     internetiväljaanne "Teatral-online"

J. Vahtangovi nimelise teatri etenduses on lavastajal Rimas Tuminasel ja kunstnikul Adomas Jackovskisel Saatusel oma materiaalne kuju – võimukas, aja jooksul mustaks muutunud paljusilmne mitmemeetrise diameetriga toru, ajaloo võidusõit, kõrgemate jõudude tööriist, karistus õigetele ja valelikele. Kujundlikkuse ja koosmõjude poolest on stsenograafiline käik võrreldav David Borovski kuulsa eesriidega Juri Ljubimovi poole sajandi taguses "Hamletis".

Rimas Tuminas aga ei lavasta sugugi mitte detektiivi, kuigi selles on olemas ka nii thrilleri, õuduse, melodraama, intellektuaalse draama elemente. Ta loob etenduse, mis on ehitatud ülimale eneseregulatsioonile, mis teadlikult väldib tavalisi lavastuslikke müstifikatsioone. Ta loob etenduse aegade lõpust ja sellest, et ka apokalüpsisele lähedasel epohhil ning sellele eelnevatel seiklustel on inimene, kes alguses tundub pisikese ja ülbena, kuid "haavatud nii, et ajud paistavad", on siiski võimeline otsustavateks tegudeks, tugevateks tunneteks ja andunud armastuseks. Kuid ühtaegu kahtlase ja väärika inimloomuse allutab halastamatu saatus.

 

ajaleht "Ekran i stsena"