Lavastused

Teater 'Krasnõi Fakel', Novosibirsk

Kunstnik Oleg Golovko

Valguskunstnik Deniss Solntsev

Viipekeele õpetaja Galina Ništšuk

Vaegkuuljate kultuuri konsultandid Veronika Koposova, Tamara Šatula

Näitlejad Konstantin Telegin, Ilja Muzõko, Anton Boinalovitš, Klavdia Katšusova, Valeria Krutšinina, Irina Krivonos, Linda Ahmetzjanova, Darja Jemeljanova, Deniss Drank, Aleksei Mežov, Pavel Poljakov, Andrei Tšernõhh, Sergei Bogomolov, Sergei Novikov, Jelena Drinevskaja

Preemia "Kuldne Mask" 2017, kategoorias "Žürii eripreemia Draamateatrile ja Nukuteatrile".

Nominent preemiale kategooriates "Parim draamaetenduse väikevorm", "Parim lavastajatöö", "Parim kunstnikutöö", "Parim naisosatäitja" (Linda Ahmetzjanova), "Parim meeskõrvalosatäitja" (Konstantin Telegin).

Terve Prozorovite pere, nende külalised ja leibkondlased, on Timofei Kuljabin muutnud kurtideks – näitlejad õppisid poolteist aastat viipekeelt. Kogu Tšehhovi tekst ilmub tõlkena tiitrite paneelile lava kohal, vahel ka koos täpsustusega: "Veršinin: "Tram-tam-tam (SMS)", kui polkovnik tahab Mašale teada anda, et ta tema kõrval on. Ja-jah, kangelastel on mobiiltelefonid ja tahvelarvutid, Andrei lülitab arvuti sisse valju Windows'i laadimise heliga, Irina vaatab televiisorist klippe, kuid mingit muud agressiivset kaasajastamist ei ole, paljud kangelased kannavad möödunud sajandi stiilis kostüüme ja kõik joovad teed samovarist. Tšehhovi kangelaste kuulmisest teadlik ilmajätmine tundub veidra paradoksina: näidend on ju sellest, mida nad kuulevad, aga ei suuda üksteist kuulda; kui aga kangelased on kurdid, peaks see mõtet kohutavalt vähendama. Hämmastaval kombel aga sellist vähenemist ei teki. See, et kangelased vestlevad omavahel žestide keeles täidab etenduse energiaga, "närtsinud Tšehhovist" pole jälgegi. Suhtlemine on täis liikumist, vesteldes peavad näitlejad üksteist vaatama, endale tähelepanu tõmbama, soovides, et neid kuuldaks, peab igaüks teist puudutama, teiste tempot maha võtma. Tundub, et Tšehhovis pole kunagi varem olnud sellist taktiilsust, kui otsese kontakti puhul, mille eest pole kuhugi pääsu.

See on üheaegselt nii vaikne, kui ka väga kärarikas etendus – selles on palju liikumist, lõbu, siin isegi tantsitakse – ka kurdid kuulevad ju vibratsiooni ning tunnetavad rütmi. Naer, pisarad, skandaalid, karjed – kõik see on peaaegu hääletult, aga väga avatult, justkui kurtus teravdaks kõike, sealhulgas ka miimikat. Edasi on aga vaja lihtsalt jutustada „Kolmest õest“, kuid justkui uue pilguga nähtust.

ajaleht "Ekran i stsena"