Lavastused

Teater 'Draamakunstikool' Dmitri Krõmovi teatrilabor ja produtsent Leonid Roberman, Moskva

Kunstnik Anna Kostrikova

Videokunstnik Jelizaveta Kešiševa

Videograafika kunstnik Andrew Freeburg

Valguskunstnik Ivan Vinogradov

Grimmikunstnik Tatjana Šmõkova

Koreograaf Anatoli Voinov

Ehtekunstnik Kirill Fjodorov

Näitlejad Sergei Melkonjan, Maria Smolnikova, Konstantin Muhhanov, Vadim Dubrovin, Maksim Maminov, Jevgeni Startsev, Anna Hodževanova, Mihhail Umanets, Kristina Vlassova, Jelizaveta Jurjeva, Valeri Gurjanov, Rustam Eivazov, Kirill Fjodorov, Sergei Nazarov, Arkadi Kiritšenko

Teater "Draamakunsti kool" on mitmekordne preemia "Kuldne Mask" laureaat ja nominent.

Dmitri Krõmov on Ostrovski näidendi toonud kaasaega, tõlgendades omamoodi autori märget "tegevus toimub kaasajal". Ainult et temal, nagu ikka, pole olevik üldse mitte olevik. Kaasaegsed reaalsused ja tüpaažid on siin materjal mängimiseks, igal tegelaskujul ning igal episoodil on oma aktuaalne äratuntavus, samas aga ka oma terav, peaaegu nukulik ekstsentrilisus. On kaldapealne. On jupp aeda, tundub, et katkist. Ja ekraanil on legendaarne 2008. aasta Venemaa-Hollandi jalgpallimats. On Larissa Ogudalova, ilma hääleta estraadilaulja, kes unistab armastusest ja ilusast elust. On kaupmehed Knurov ja Voževatov – vastavalt siis 90-ndate aastate kutid. Ja lõpuks peigmees-ametnik Karandõšev, ema Harita Ignatjevna, kes on need samad 90-ndad kuidagimoodi üle elanud, ilmselt on parem mitte teada, kuidas.

Maria Smolnikova Larissa rollis on selle panoptikumi peamine kurblik ekstsentrik: mitte potentsiaalne luksuslik ülalpeetav, vaid vürst Mõškini naisvariant. Ostrovski Larissal on oma relvad – kütkestavus ja tahetavus ta hukutavadki, alguses aga siiski kaitsevad. Smolnikova Larissal pole end millegagi kaitsta, ta on abitu nagu kutsikas, kes on sattunud koerapüüdjate peole. Teda jälgida on õudne, aga samas ei saa temalt ka silmi ära.

ajaleht "Kommersant"

Krõmov toob Ostrovski üle oma isiklikku, unikaalsesse maailma – veidrasse, grotesksesse, pilkavasse, aga kogu tema uue etenduse kibeduse ja traagika juures (naer naeruks, julm ja verine lõpp ei kao ju kuhugi), säilitab lavastaja oma karisma – teater on ikka nõiduslik paik, kus võib luua kõike ja nautida jumalikku vabadust.

internetisait "Coolconnetions"