Lavastused

Koguperelavastus programmi „Laste Weekend” raames

Dmitri Krõmovi Laboratoorium ja Draamakunstikool (Moskva)

Idee & kompositsioon autor ja lavastaja Dmitri Krõmov

Kunstnik Filipp Vinogradov

Kostüümikunstnik Anna Kostrikova

Valguskunstnik Olga Ravvitš

Koreograaf Anatoli Voinov

Lauluõpetajad Jelena Amirbekjan

Helikujundus Sergei Aleksandrov

Pürotehnika Pavel Gorbunov

Väärisesemed Kirill Fjodorov

Näitlejad Natalia Gortšakova, Maksim Maminov, Sergei Melkonjan & Anna Sinjakina

„Vaba Lava” projekti raames

Krõmov on meister dekonstrueerima mida iganes ja meister uue kokkupanemises. Uus mõte ei pruugi seejuures sugugi vana ehk autori mõttega vastuolus olla, kuid vana ja uus suudavad täiesti orgaaniliselt muutuda ühtseks uuesti loodud ajalises kunstiruumis. Tema uus lavastus „A. Puškin. „Jevgeni Onegin”” on esimene oopus deviisi „Oma sõnadega” kandvate lavastuste seerias. Tõsi küll, luulet lavastuses enam nii palju polegi, „oma sõnad” on proosalisemad, kuid tunnete ja mõtete poeesia, laiemalt võttes ka teatripoeesia, ei kao kuhugi, nii et karta pole vaja... Tundub nagu oleks sellel lavastusel kaks autorit – Dmitri Krõmov ja Puškin. Nagu oleks Aleksandr Sergejevitš oma 19. sajandist meie 21. sajandisse sattunud ja kukkunud siin seletama, mis ja kuidas olema peab. See omapärane lavastajatetandem mitte lihtsalt ei jutusta ümber tuntud kirjandusteost, vaid lahkab teose mõistmise jaoks vajalikku aparaati, tõlkides paljud asjad kaasaegsesse keelde, kuid tuletades meelde ka möödunud ajastut ja kombeid. Ja ometi on see „kirjandusteaduslik ajalootund” väga lõbus ja elav! Sisu jutustamine vaheldub sisu näitamisega, emapiimaga pähe kulunud tsitaadid kargavad välja nagu kuradikesed tubakatoosist. Kogu lugu, oledki kaelani sees, selles Puškini maailmas, mis muutub järsku nii eluliseks, mitte klassikaliselt kulunuks.

„Oneginit” mängitakse siin imitatsioonina harrastusteatri poolt: see on Puškini romaan, millest on saanud süžee teatri sees, nagu Pyramuse ja Thisbe lugu Shakespeare’i „Suveöö unenäos”: naiivselt lihtsameelne lugu, mida publik vaatab heasoovlikult, muiates mitte nii palju näidatava kunsti enda üle, kui selle üle, millise kuuma kirega seda tehakse. Vahepeal näitlejad katkestavad mängu, lastes lendu padjast väljakistud sule ja võisteldes mitu minutit sule juhtimises sisemiste gaaside abil, teatades seejuures sulele, mis tundega ta lendama peab, aga et see jumala eest maha ei kukuks. Üldiselt see ongi teatri metafoor, loomevabaduse allegooria „nii kergelt tuule käes ta lendab”.

Kuid lavastuse võlu ei seisne mitte ainult selles. Kõik muutub sellel hetkel, kui lavastaja hakkab harjumuspärase Krõmovi dekonstruktsiooni taustal otsima uut paatost. Siin ei ole vaja dekonstrueerida mitte ainult „Onegini” süžeed, vaid jäänuste peale sellest uus lugu rajada. Totaalne iroonia pidi selleks läbi närima ususümbolitest, et jõuda uute teadmiste ja uue usundini, selleks oli vaja uut moodi inimest armastama hakata. Nii on ka siin, selles iroonilises jutustuses „Oneginist” jätab Krõmov lammutamata ainult põhilise idee, mõtte, Puškini loo struktuuri. Tallates suvalise sarkasmiga Puškini ajastu retoorikal, Puškini uurimuste normatiividel, Puškini jumaldajate kõrgelennulisusel, teatristampidel ja isegi Lotmani semiootilisel lähenemisel Puškini loomingusse, lasevad Krõmov ja tema vaprad kaasosalised (Anna Sinjakina ja Sergei Melkonjan ei mängi siin mitte lihtsalt peenelt ja naljakalt, vaid sellises koomilisuse ja karikeerimise astmes, mis läheneb juba sügavale dramaatilisusele, kohati isegi traagikale) iroonial seiskuda just seal, kuhu iroonia enam ei mahu. Seal, kus Puškini Onegin puudutab oma kõige salajasemat ja liigutavamat teemat, väänab lavastus paigast ära omaenda mängureeglid, muutudes ootamatult tõsiseks ning filosoofiliselt karmiks epistliks.  

Sündmuse koduleht: http://www.goldenmask.ee