Lavastused

A. Raikini nim. Teater Satirikon (Moskva)

lugu elu suuremeelsusest 

Lavaline kompositsioon Jegor Peregudov

Lavakujundus ja kostüümid Vladimir Arefjev

Helilooja Pjotr Aidu

Valguskunstnik Anatoli Kuznetsov

Heli Tatjana Nikitina 

Näitlejad Konstantin Raikin, Artur Muhhamadijarov, Darja Ursuljak, Aleksandr Gunkin, Denis Suhhanov, Aleksei Jakubov, Aljona Razživina, Mihhail Širjajev, Sergei Gromov, Sergei Bubnov, Albina Jussupova, Jevgenia Abramova, Georgi Ležava, Anna Zdor & Anton Jegorov

Muusikud Anna Žuravleva, Regina Steinman, Olga Demina, Ljubov Mansõrova, Vera Voronežskaja, Anastassia Milovanova & Svetlana Golubkova

A. Raikini nim. Teatri Satirikon lavastused on mitmekordsed „Kuldse Maski” preemia nominendid ja laureaadid 

Loomulikult on lavastuse kese ja liikumapanev jõud Konstantin Raikini tegelane, kes oleks meid kokku kutsunud justkui selleks, et meie juuresolekul heita tagasipilk mõnele oma eluaastale. Teised tegelased ilmuvadki tema mälestustest, sünnivad tema sõnade kaudu nagu õhk (ja mõnda väga olulist tegelast, nagu naist, ei näidatagi, mis lisab loole dramaatilisust). Lavastaja Jegor Peregudovil on õnnestunud huvitavalt ja rütmilise täpsusega organiseerida seda mitmehäälsust – restoranikülastajad, kelnerid, muusikud, üürilised, Skorohhodovi sõber, habemeajaja, uksehoidja või keegi nimetud episoodilised tegelased. Kõik nad ilmuvad kergelt ja kaovad kergelt, keereldes ukseavades, välgatades korraks valgusvihus, toonitamata seda, et nad on mingil määral olulised. Paljud tegelased jäävad meelde täpse intonatsiooni ja elava plastika poolest, nagu Denis Suhhanovi esitatud kolm tegelast, neist eriti vatsakese ja lakutud juustega koolidirektor või Aleksei Jakubovi mängitud juuksur. Teised aga lasevad lendu vaid paar sõna ja tihti pole neid tervikuna nähagi ... Konstantin Raikini rollis, nagu võibki arvata, on palju näitlejameisterlikkuse detaile ja üksikasju, millest piisaks, et täita kogu õhtu (selline roll on suurele näitlejale kui taevane kingitus, mitte asjata ei muutunud Mihhail Tšehhovi kuulsaimaks rolliks just Skorohhodov Jakov Protazanovi filmis). Kuid samas on siiski õhtu vapustavamad hetked need, kui Raikini tegelases tärkab inimväärikus, kui ta ajab oma selja vaevumärgatavalt sirgu, kui Skorohhodov ei libise enam lihtsalt ühe sündmuse juurest teise juurde, nagu ta jookseb alandlikult ühe restoranilaua juurest teise laua juurde. See on hetk, kui Skorohhodov peatub ja tõstab pilgu, et lasta sealt lõpuks langeda ühel pisaral. 

Lavastaja Jegor Peregudov ei ole revolutsionäär. Vastupidi, ta on kuidagi isegi liiga näitlikult konservatiivne, hakates vastu ideoloogilisele trendile „tagasi juurte juurde”, on seda oma iseloomult ja hingelt. Nüüdki on ta võtnud Ivan Šmeljovi vähetuntud jutustuse ja selle hoolikalt ning üksikasjaliselt lavale toonud, koos hulgaliste täpsete ajalooliste detailide ja autoritruu loo jutustusega. Loo teatud monotoonsusesse sekkuvad Denis Suhhanovi eredad etteasted ja loomulikult Konstantin Raikin oma Gogoli tegelast Bašmatškinit meenutava väikese inimesena. 

Tundub, et see „väike inimene”, kelner (kes nimetab ennast vahel irooniliselt ja küüniliselt lakeiks) ei ole üldse õige tegelane, keda peaks kehastama karismaatiline koomik, nagu publik Raikinit nägema on harjunud. Siin on vähem ruumi temperamendile, kuid see-eest rohkem ruumi näidata elulisi läbielamisi. Tegelane mitte lihtsalt ei mõtiskle oma elu õnnestuste üle, vaid näitab neid läbikukkumistena – Raikini-Skorohhodovi sügavalt avatud ja toimuvast mitte arusaavad silmad on nagu kõiki neid õnnetusi saatev helihark. Pere laguneb, poeg hakkab revolutsionääriks, tütar põgeneb kodust ja saab vallaslapse, kelner jääb ilma kahtlastest „investeeringutest”, seejärel jääb ta ilma ka tööst, kõik on uppumas järjekordsete segaste aegade kataklüsmi. Kuid siiski üritab see üdini õnnetu Raikini Skorohhodov südamest kõiki teisi aidata, tehes seda tihti väga oskamatult, üritab kõigist aru saada, kõiki omavahel lepitada, ära kuulata, õigele teele juhatada.  Jegor Peregudov on lavastanud „Inimese restoranist” kasutades „ülevat stiili”, jättes kasutamata loole omase kammerlikkuse ja vajalikud pooltoonid. Kuid Raikin tajub ja kuuleb oma näitlejavaistuga iga laval toimuva hetke atmosfääri, sobitades nii enda kui lavapartnerite intonatsiooni vajalikku registrisse. Pealegi ei teinud lavastaja jutustusest instseneeringut, vaid kasutas proosateose häälega ette lugemise võtet. Tasub vaid Skorohhodovil alustada järjekordse episoodi jutustamist, kui tema sõnad lavaruumis elustuvad. Kui ta räägib restoranist, tekivad lavale restoranilauad koos rahulike ja vähemrahulike külastajatega. Kui ta tuletab meelde oma kodu, ilmub seinte vahelt nähtavale imetilluke korterike. Räägib selle elanikest, kohe on nemadki platsis koos kõigi oma läbielamiste ja kirgedega. Iga loo jaoks on tegelasel oma pilk ja intonatsioon, kord on ta soe ja perekeskne, siis traagiliselt ärev või äraolevalt kummaline. „Üürilisi” on selles lavastuses palju, kogu selle ülerahvastatuse toob lavastaja lavale. Võimalik, et selle variandi pakkus välja Raikin ise, tänu sellele, et temast on vaatajate teadvuses välja kujunenud teatud näitlejakuvand, kuid üldise loo jutustamise juures ei unusta lavastaja ka traditsioonilist teatristiihiat – mängu ennast. Paljudel näitlejatel on siin korraga täita mitu rolli, nad vahetavad lavakujusid, intonatsioone, plastikat, kostüüme ja soenguid, mille kaudu luuakse kirju ja kärarikas maailm. Iseenesest benefissiks sobiv lavastus püsib tegelikult harmoonilisel ja professionaalsel näitlejate ansamblil.

Sündmuse koduleht:http://www.goldenmask.ee