Lavastused

Laval Margus Prangel

Selline see kott siis on, mis on vaja kokku pakkida.

Kui ikka enam elektri ja gaasi eest maksta ei jõua ja lihtsalt keeratakse kraanid kinni, siis tuleb metsa minna. Varsti pole enam metsagi, kuhu minna. Siis on variant lihtsalt paadialuseks hakata. On ka variant poliitikasse minna, aga see on viimane. Ilma naljata. Oled küll elus, aga jutumärkides. Selleks, et talv üle elada, on tarvis kevadel kartuliseemet 3 kotti, varuda riisi, kott näkku, nii 10-12-kilone. Pott soolapekki ja pütt mett. Eeldusel muidugi, et on olemas koht, kus kraami säilitada ja talv üle elada ja, et seal on lokaalne küttekeha, mis ei sõltuks elektrist või gaasiküttest. Ilma naljata, mõelge selle peale, mis saab siis, kui kraanid kinni keeratakse, või maksta ei jaksa. Tšuktš ei lõhu kunagi puid korraga valmis. Kui külm on, siis kõigepealt saeb palgist jupid, siis järgmine kord lõhub halgudeks, siis tassib tuppa ja alles siis kütab pliiti. Taimedest on kõige paremad kasinal ajal ellujäämiseks hundinuia juured ja sipelga vastsed. Jalad peavad olema soojad ja tikud peavad olema kuivad. Teatril on moraalne kohustus vaimuelu viitasid ja verstaposte tolmuvabad hoida. Teater peab olema selgeltnägija ja teemade arendaja, lisaks lihtsalt lugude jutustamisele. Miks just see lugu, miks selle nurga alt, mitte lihtsalt selleks, et näitlejatele tööd anda. Näitlejad ei tee kunagi tööd või siis nad on lõpetanud mängimise ja istuvad kurat kodus. Nii et kui soovid näitlejana käed taskus ringi käia, siis peab sul midagi öelda olema, et rahvas sind kuulaks, sulle plaksutaks ja sinu kotte tassiks. Sinnamaani tuleb seda ise teha. Igaüks peab oma risti ise kandma. Kõige rohkem kardan metsas üksi olles seda, et täistunnil algavad uudised. Ilmub kusagilt eemalt puu tagant välja ja kukub surnuid üle lugema ja graafikuid joonistama, ilma naljata!

Etendus kahes vaatuses ühe vaheajaga. Kestus 2h.