Lavastused

Oma töös püüan ma vaadata nii kaugele endast kui võimalik. Mina ise, minu niinimetatud sisemaailm ei ole huvitav ühegi kunstiteose jaoks. Ma ei ole huvitav. Huvitav on see, mis liigub minu ja partnerite vahel laval. Mitte see, mis juhtub meie sees, ja ometi on see isiklikum kui töö, mis proovib olla autentne. Ma tunnen, et minu ülesanne kunstnikuna on seada normatiivsus ja see, kuidas teda tajutakse, küsimärgi alla. Et ma tajuksin normatiivsust võõrana. Tsiteerin [György] Ligetit: "Maailma peab vaatama distantsilt, nagu oldaks lennukis". Kui ma teen tööd, siis ma proovin ennast kõigist oma teadmistest lahti programmeerida või täpsemalt öeldes: kõigest, mis ma arvan, et ma tean. Ma proovin lahti saada oma maitsest, oma dogmadest, oma arvamustest, oma väikesest isikust selleks, et suuta vaadata, suuta näha seda, mis on. Mitte seda, mis ma arvan, et on, või mis peaks olema.

Minu loomingut nimetatakse eksperimentaalseks ja provokatiivseks, kuigi minu enda meelest on see traditsiooniline ja lahke. Mina ja inimesed, kellega ma töötan, proovime vaadata maailmas ringi ning pakkuda lisasilmapaari inimestele, kellel on päevatöö ning kellel pole kolm kuud aega proovisaalis veetmiseks, vaiki olemiseks ning maailma vaatamiseks.