Lavastused

Mängivad Polygoni Teatrikooli täiskasvanute rühma 30+ õpilased: Liisi Aomets, Kaia Kattai, Chris Kuningas, Anu Randmaa, Gert Daniel, Rauno Einula, Toomas Kitsing, Anti Roots

„Kiilaspäise lauljatari” väikekodanlased tegelased Smithid ja Martinid on minetanud võime ise mõelda ja tunda. Smithid ootavad külla Martineid, kes hilinevad. Ootamatult saabub aga lisaks Tuletõrjekapten, kes otsib Tuld. Mida aga siit küll ei leia – ei tuld, ei sütitust, ei vähimatki õhinat, rääkimata sisemisest kirest. Martinid tahaks olla Smithid ja Smithid tahaks elada nagu Kapten ja nende teenija, kuid… jah. Ei julge, ei oska. Kõik on kustunud juba enne kui süttibki. Väikekodanlikus vaikelus on jäänud vaid klassikuuluvuse vajadus ja alateadlik püüd olla piisav. 

Autor ise on öelnud, et näidendi idee tekkis tal, lugedes inglise keele õpikut iseõppijatele. Inglise keele alal see raamat teda targemaks ei teinud, ent sealt sai teada rabavaid uudiseid, et nädalas on seitse päeva ning põrand asub all ja lagi ülal. Sellisest mõttetust sõnade õpetamisest masendunud Ionesco kirjutaski „keele tragöödiat” näitava näidendi, mis näitab, et keele informatiivne ja kommunikatiivne funktsioon on kadumas ning et keele automatism väljendab psüühika allakäiku ja standardiseerumist. “Kiilaspäine lauljatar” on Eugene Ionesco esimene ja tuntuim näidend.

Rumeenia päritoluga prantsuse absurditeatri rajaja Eugene Ionesco (1912-1994) on 28 näidendi ja 9 esseekogumiku autor. Ta sai 1970. a. Prantsuse Akadeemia liikmeks ning oli New Yorgi, Leuveni, Warwicki ja Tel Avivi ülikooli audoktor.

Eesti vaevleb omandi- ja asjadehulluses. Igapäevane reklaam sunnib kokku ostma igasugust jampsi, et vaid olla toimetulejate ja jõukate sarnane. Midagi selletaolist on ka Ionesco teostes, kus esemed võtavad inimeste üle võimust, siginedes ja paljunedes geomeetrilises progressioonis. Me tunneme ära nii noored Kalamaja hipsterid kui vanamoodsad väikekodanlased oma kõigutumatus staatuse kultuses. Tegelikkuses iseloomustab seda hirm enesemääramise ees ühelt poolt ja oskamatus seda teha teiselt poolt.

Sa näed ekspressiivset füüsilist teatrit kõigile mõistetava alltekstiga.

Õpitubade tsüklis valminud improvisatoorse lavastuse kontekstis proovime reaalselt järgi Joukko Turkka füüsilise teatri jõu ja võimaluste arenduse, samuti Adishakti rituaali ja lääne teatri sümbioosi. Siin tekib kesktee ja sulandumine psühholoogilise süvaanalüüsi meetodiga.