"Keeleuuenduse ∞ kurv" on saanud alguse lavakunstikooli lavakõne tundidest, kus uuriti Johannes Aaviku süvenemisi eesti keele võimalustesse ning tema taotlusi keelt uuendada, kaasajastada. Mitmed ideed said omal ajal teoks, keelde tulid mitmed uudissõnad, mis täna meist kõigi igapäevases keelekasutuses. Teised ideed jäid omakorda teostumata. Mis tõukas Aavikut tagant? Milline keel teda häiris ning millist keelt igatses? Anu Lambi juhendamisel jõudsid tudengid peagi omanäolise lavastuseni. Teater NO99 palus neil kava ka publikuni tuua. Nüüd see juhtub. Viis korda.
Missuguseid haamrid, missuguseid vaiu, missuguseid raudkangisid tuleks tarvita, et Eesti tõugu tuimadesse pääajudesse taguda mõnede keeleliste paranduste ja uuenduste üliselget, paratamatut, loogilikku tarvet? See on imelik. See on kurb. See on naeruväärt!
Johannes Aavik (1912)
Kunstlik keeleparandamine on meie ainus pääsetee - selle tõe tahaksime tuliste tähtedega meie inimeste ajudesse kõrvetada. Meil ei jää muud yle. Alles siis saame keele!
Johannes Aavik (1924)
Katsuge kirjutada praegu veel paar rida, kus te ei tarvitaks mitte ühtki Aaviku soovitet keelendit - sõna või vormi või konstruktsiooni - ja te näete kohe, et iga oma teoga teie jäädvustate ebateadlikult selle mehe mälestust, keda ise uhkelt salgate ja risti poote.
Oskar Loorits (1928)
Kui eesti keel oleks suurema rahva oma, siis Aavik oleks praegu arvatavasti maailmakuulsus. Seda, mis tema tööõhina tõttu on juhtund eesti keele ja stiiliga, ei ole nende ridade kirjutaja teada kunagi nii lühikese ajaga ega nii põhjalikult läbiviid ühelgi muul keelealal.
Ants Oras (1930)
Johannes Aaviku sünd 125 aastat tagasi oli loterii peavõit.
Kaarel Tarand (2005)
Koostaja, lavastaja: Anu Lamp
Osades: Sergo Vares, Britta Vahur, Nero Urke, Veiko Tubin, Inga Salurand, Ursula Ratasepp, Laura Peterson, Ragne Pekarev, Markus Luik, Mari-Liis Lill, Tõnn Lamp, Lauri Lagle, Risto Kübar, Martin Kõiv, Mihkel Kabel