Lavastused

Muusikaline koguperelavastus

Dramatiseerija Aidi Vallik
Kunstnik Arthur Arula
Muusikajuht Ele Sonn
Osades Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater), Riho Kütsar (Vanemuine), Ella Cecilia Claesson, Karl Kristjan Puusepp, Mikk Kaasik jpt

2021. aasta on Emajõe Suveteatri jaoks juubelihõnguline - täitub veerandsada aastat suveteatri asutamisest. Oma 25. hooajal toob teater lavale eelmiste suvede menuki, muusikalise suvelavastuse "Kadri" järje "Kasuema".

"Kasuemas" kohtume taas juba "Kadrist" tuttavate tegelastega. Uus elukorraldus viib Kadri internaatkooli ja seal leiab ta omalaadse perekonna: üheskoos elades lihvitakse vastastikku iseloomude teravaid nurki, õpitakse hindama nõudlikku sõprust, ära tundma tühisust ning avastama sisemisi väärtusi. Selles loos, nagu elus endaski, on nukrust ja valu ning noorte omavahelised suhted on tihti pingelised, kuid samas ka palju soojust, rõõmu ja hingeminevat südamlikkust.

Katkend "Kadri. Kasuema" Silvia Rannamaa kirjutatud järelsõnast:
"Me elame sageli nii, nagu oleks meil üksteise tundmaõppimiseks tuhat aastat aega. Me raiskame seda, mida peaksime hoidma. /–/ Me unustame liiga kergesti, et "igavikust" meie jaoks jäetud jupike on täiesti juhusliku pikkusega, ning et me võime üksteist kaotada igal viisil, ka nii, et enam midagi hüvitada ei saa. /–/ Mida tõsisemalt me aga suhtume peamisse elus, seda rohkem on meil põhjust naerda ja õnnelik olla."

Silvia Rannamaa 1963. aastal ilmunud noortejutustuse "Kasuema" ainetel valminud dramatiseeringut pole teadlikult püütud kaasajastada, vaid lavastus viib meid rännakule kuuskümmend aastat tagasi. See, kuidas toonast aega mäletatakse ning mida üldse meenutamisväärseks peetakse, ei ole meie lavaloos üldse tähtis – sõltumata valitsevast riigikorrast on noore inimese armumised ja pettumused, unistused ja püüdlused, rõõmud ja mured, võidud ning kaotused on ikka ühesugused – pigem on meie loos kübeke (iroonilist) nostalgiat mineviku suunal. Lähiajaloo mäletamise viise on mitmeid, ehkki ükski neist pole ainuõige või vale ning arusaama minevikust kujundab alati meie praegune vaatepunkt. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.