Lavastused

“Kas sa usud, et kui ma tulen õhtul teatrisse etendust mängima ja mulle makstakse selle eest palka, siis ma tahan sulle midagi päriselt anda? Kas usud seda isegi siis, kui ma ei kirjuta alla lavastusele, mida ma mängin? Kas usud seda ka siis, kui ma kummardamise asemel tahaksin küsida, et mida sa, idioot, plaksutad selle jama peale? Või võtan vastu töid, millesse ma ei usu ja mille kohta tean, et nad mõjuvad laastavalt teatri tõsiseltvõetavusele? Kas arvad, et ma hoolin sellepärast sinust vähem? Kas sa usaldad mind? Ka pärast seda, kui meelitan su saali loosungitega, mis sinus õigustamatut huvi tekitavad, kuigi tean, et lavastus ei vasta su ootustele? Kas usud, et mul on meeles, et sa juba oled mind usaldanud, sest sinu raha eest on mind koolitatud ja su rahakotist tuleb minu palk? Kas arvad, et see häirib mind? Kas arvad, et ma olen aus? Aga siiras? Kas sulle tundub, et ma peaksin rohkem vastutust võtma? Ja kui ma väsin, kui ma enam ei oska ega jaksa, kas sa ootad mind ära?

Kallis, ma ei valetanud sulle meelega.”

Katariina Ratasepp, Maria Lee Liivak, Lauri Kaldoja ja Roland Laos on lõpetanud EMTA lavakunstikooli. Sõpradena ühendavad neid sarnased vaated elule ja teatrile. Nad on töötanud erinevates repertuaariteatrites, lahkunud, puutunud kokku vabakutselise eluga, teinud lasteteatrit, tele- ja raadiotööd. Nelikut seob osalemine lavastustes “Mõnikord on kõik nii selge” ja “Liha luudel”. Ajaga muutuvad endale ja üksteisele esitatavad küsimused ebamugavamaks ja nõuavad vastuseid. Aga küsida tuleb, isegi kui vastused viibivad.

 

24. aprilli etendusele järgneb vestlus kunstnikega.