Ma olen oma vanaema. Mu vanaema elab minus edasi. Ja seetõttu ongi tarvis uurida vanaema elu, et teada saada, mida ma siis kaasa olen saanud. Mis mu geenides pulbitseb. Vahepeal on mõnest asjast väga raske rääkida, lausa valus, siis võib seda hoopis joonistada. Joonistada üdini ausalt üles oma vanaema elu kuni tänase päevani, mil ta 84-aastaselt Võrumaa metsatihnikus 3 kitse, 2 kassi ja 1 vanaisa eest hoolitseb. Mis kerkib olulisena (mälusoppidest) üles vanuses, mil justkui midagi oodata pole. Keskkooliarmastus? Sündimata jäänud lapsed? Joonistus sündimata jäänud lastele.