Poulenci lühiooper ja Mozarti ühevaatuseline komöödia muusikaga Rahvusooper Estonia kammersaalis
INIMHÄÄL
Francis Poulenci lüüriline tragöödia ühes vaatuses, Jean Cocteau’ libreto
Maailmaesietendus 6. veebruaril 1959 Opéra-Comique’is
Tõlge prantsuse keelest: Kulno Süvalep
Lavastaja: Neeme Kuningas
Muusikaline juht: Ivo Sillamaa
Kontsertmeister: Ralf Taal
Lavakujundus ja kostüümid: Ott Evestus, Grete Laus, Neeme Kuningas
Valgus: Rasmus Rembel
Naine: Helen Lokuta
Francis Poulenc on üks mõjuvõimsamaid 20. sajandi prantsuse heliloojaid, kes 1920ndatel kuulus Kuuikuks nimetatud heliloojate rühmitusse. Poulenci lavamuusikast on tuntud tema kaks balletti („Les Biches“, 1923 ja „Eeskujulikud loomad“, 1941) ning kolm ooperit („Teiresiase tissid“, 1944; „Karmeliitide dialoogid“ 1953 ja „Inimhääl“ 1958). „Inimhääl“ (La voix humaine) on Jean Cocteau’ monodraama tekstile kirjutatud soolo-ooper, mis jutustab naisest, kelle armsam on hüljanud. Publik satub pealt kuulama stiilse ja elegantse naise telefonivestlust oma endise armsamaga. Pinget ja põnevust lisab fakt, et vestluspartnerit ja vestluse emotsionaalseid keerdkäike võib aimata vaid peategelase vastuste ning reaktsioonide põhjal. Mono-ooper nõuab selle tõlgendajalt lisaks vokaalsele võimekusele ka suurepärast näitlejameisterlikkust. „Inimhääl“, mida helilooja on ühes oma kirjas nimetanud „…kohutavaks ja ultratundeliseks teoseks“, on paremaid näiteid Poulencist kui inimesetundjast ja prantsusliku kõnemeloodika valdajast.
TEATRIDIREKTOR
Wolfgang Amadeus Mozarti ühevaatuseline komöödia muusikaga
Gottlieb Stephanie jun. tekst
Maailmaesietendus 7. veebruaril 1786 Schönbrunni lossis
Muusikanumbrite tõlge, dialoogid ja lavastus: Neeme Kuningas
Muusikaline juht: Tarmo Eespere
Kontsertmeister: Ivo Sillamaa
Lavakujundus ja kostüümid: Ott Evestus, Grete Laus, Neeme Kuningas
Valgus: Rasmus Rembel
Osades: Kadri Kipper, Kristel Pärtna, Mart Laur, Helgi Sallo, Urmas Põldma ja OPERAtsioon VOX noored lauljad Helen Männik, Rein Saar, Edgar Tereping, Elina Netšajeva jt.
Helilooja elu kõrgperioodil vahetult enne „Figaro pulma“ esietendust kirjutatud komöödia peegeldab ajatut teatritõde, heites valgust teatri kulissidetagusesse ellu. Vaatajate ette tuuakse teatridirektori tujud, primadonnade rivaalitsemised ja metseenide kapriisid, mis võivad olla ühe teatri sünnis ja elus määrava tähtsusega. Kõik see esitatakse publikule kaasaegses ja humoorikas võtmes.