Lavastused

Tartu Uue Teatri ja Vene Teatri koostöös valminud lavastus.

Tõlkija Ilona Martson

Helikujundaja Aleksandr Žedeljov 

Mängivad Kristel Leesmend, Katrin Pärn, Mart Aas, Siim Angerpikk

Ivan Võrõpajev on vene näitleja, lavastaja, näitekirjanik ja režissöör. Ta on saanud mitmeid auhindu: Kuldne Mask (lavastus "Hapnik"), festivali Kinotavr žürii eridiplom ja 63. Veneetsia Filmifestivali sõltumatu noortežürii auhind Kuldlõvipoeg (film "Eufooria").

Pavel Zobnin on lõpetanud GITISe (professor S. Ženovatši kursus). Tema lavastajatööde hulgas on T. Williamsi "Klaasist loomaaed" Omski Draamateatris, Vampilovi "Möödunud suvel Tšulimskis" Kemerovo Oblasti Draamateatris, Shakespeare’i "Perikles" teatris Severnaja Stsena (Novõi Urengoi), B. Frieli "Tõlkijad" Prokopjevo Draamateatris.

Põim Kama (Postimees): "Armastuse võidukäik Tartu Uues Teatris jätkub. Lisaks mõni aeg tagasi esietendunud «Zebrale» on mängukavva lisandunud Vene Teatriga koostöös sündinud «Illusioonid». Moskva lavastaja Pavel Zobnini minimalistlik ja äärmiselt kontseptualistlik lavatükk võimendab maksimumini vene kaasaegse dramaturgi Ivan Võrõpajevi teksti külluslikkust ja ilu."

Valle-Sten Maiste (Sirp): "Paarisuhtes ei januneta meie ajal kujutlustes enam niivõrd emotsionaalse toe ja vaimse heaolu järele. Paarisuhe pakub neid asju ehk rohkem kui varasematel aegadel - see ongi meie ajal üks paarisuhte mõte. Asjaolu, et lihalikest ihadest ning moodsast vahelduse ja uudsuse janust tõukunud fantaasiaid ja tegusid tuleb sobitada perekondliku või püsisuhtesisese tasakaalupüüdega, ei tee nüüdisaegseid ihavõrrandeid kergemaks. Seda enam tuleb nende seadmise ja tasakaalustamise kunsti tõsiselt võtta ja omandada püüda. Niisuguse ihamehaanikaga "Illusioonides" tegeletaksegi, püüdes tuua vaataja ette hoiatavalt ja silmiavavalt seda õhkõrna piiri, millest üle astudes võib kujuneda väikestest joovastavatest keeluga mängivatest fantaasiatest ja saladustest, mida mõttemängudena pole enamasti mõtet  üle tähtsustada, suur ja rumal valu."

Annemari Parmakson (Tartu Postimees): "Minimalistlik ruumi- ja helikujundus ning näitlejate amorfne rollipositsioon ja erilaadne vahetu olek seavad keskmesse loo armastusest, mitmesugustest kujutelmadest ja nende uskumusest."

Mihkel Truman (kultuur.err.ee): "Nii nagu on inimene oma tunnetes-otsustes muutlik elu ajal, nii ka surmahetkel. Kui midagi inimese kohta kindlalt öelda, siis ikka alles pärast surma. Ja kas siiski kõik päris nii on, nagu kõrvalseisjad mõistnud on? Inimene on puhas illusiooni kehastus. Nii raamatus, teatritükis kui ka iseendale peeglist vastu vaadates."