Lavastused

Friedebert Tuglase romaanil "Felix Ormusson" rajaneva "Helene, Marion ja Felixi" tõi aastal 1990 Noorsooteatris lavale Mati Unt. Väljavõtteid tolleaegsest kriitikast:

"Esmamulje "Helenest, Marionist ja Felixist" on vaimustav."

"Kõik, mis elus võiks olla valuline, labane ja hirmus, on Undi seekordses nägemuses peeneks ja ilusaks näitemänguks muundunud."

"Näitlejad olid esietendusel kõik värsked, nõtked ja ootamatud."

(Lilian Vellerand "Tuglas-Unt Noorsooteatris" Rahva Hääl 30. oktoober 1990)

"Hästi on Mati Unt tabanud F. Tuglase loomingule omast hingust, meeleolude ja muljete seostatust looduses toimuvaga. Seda tajub vaataja läbi lavastuse visuaalsuse. Tuglase võrratute loodusekujutiste tähenduslikkust rõhutavad ka lavastuse kujunduslikud detailid. Kogu tegevustik toimub murulapil heinasao kõrval. Muru kirka roheluse domineerimine lavapildi värvigammas justkui sümboliseerib F. Tuglase loomingu lähet loodusest. Teatavasti on just rohelist värvi peetud Tuglase värviks."

(Eike Värk "Ühest piknikust, mille korraldas Mati Unt" Päevaleht 19. november 1990)

2008 toimunud Mati Undi mälestusfestivalil mängiti 18 aasta tagust etendust uuesti.

"Helene, Marioni ja Felixi piknikul laskus äkki kirju liblikas Maria Avdjuško / Marioni koketsele baretile, jäädes mõneks viivuks lavastuse (pea)osaliseks. Nii näitlejad kui publik jälgisid seda lummatult, samal ajal kui Avdjuško jätkas mängu, olles liblikaga samaväärselt loomulik. See hetk mõjus kui kvintessents, haakudes tegelaste nukker-naljatleva lendutõusulootusega Tuglase-mängu finaalis."

(Pille-Riin Purje "Loomulik piknik Undi ja liblikaga" Sirp 19. september 2008)

"Lavastuse teemad on armastus, kunst, loodus; see pakub hõrku mängu, peent stiili, kaunist keelt. Siin tahetakse lennata kaugele karmist tegelikkusest, kaasaeg arvatakse kannatavat liigtõsiste meeleolude all, aga piknik olnuvat "nali iseenese ja oma ajajärgu arvel"."

(Luule Epner "Mati Undi teater revisited" Teater. Muusika. Kino 1/2009)