"Eesti saab ja peab olema uhke oma suurkujude üle. Meil on neid palju ja nooremate põlvkondade kohus on mäletada, mälestada ja jäädvustada inimesi, kelle elul ja tööl on suur roll meie rahva kujunemisel. Üheks selliseks meheks on kindlasti Gustav Ernesaks. Tema saatus sõltus sõjast, sõjaga kaasnevatest tragöödiatest ja hiljem kujunenud paratamatusest. Sellest hoolimata suutis ta helilooja ning dirigendina säilitada kultuuriruumi, mille hävitas sõda," lausub Urmo Soonvald.
Näidendi autor Andra Teede: "Ernesaksa surmast on möödas üle kahekümne aasta ja tema legendi mäletades kipume unustama, et tähtsa isiku sees oli ka lihtsalt mees. Spordihuviline, huumorisoonega, sõnaosav, sarmikas, palju suurepäraseid seiklusi läbi elanud tõeline lauluarmastaja. "Hakkame, mehed, minema" vaatlebki inimest taktikepi taga ja proovib vastata küsimusele, mida me peaksime teadma oma lauluisast."
Me peaks teadma palju rohkem mehest, kes on loonud Eesti rahvale meie kui rahva säilivuse sümboliks saanud koorilaulu "Mu isamaa on minu arm". Paljude jaoks on see Eesti nn alternatiivhümn, kuid kindlasti on see laul, mida sajad tuhanded ootavad iga laulupeo lõpulauluna.
Lavastaja Veiko Tubin ütleb: "Gustav Ernesaksa lugu räägib lisaks kõigele muule eestluse püsimajäämisest ja laulu võimust. See on harukordne võimalus vaadata Eesti ühe suurkuju ellu nii mälestuste kui ka koorimuusika kaudu. Nii nagu Ernesaks lõi pärast sõda noorusest pakatava RAMi koori, on lavastuse läbivaks teljeks Rahvusooper Estonia poiste- ja noormeestekoor, kes Hirvo Surva dirigeerimisel põimib lavastusse laulutaadi loomingu ja aitab mõtestada Ernesaksa läbi muusika. See teatriõhtu on sõnaline, muusikaline ja visuaalne rännak, kus kohtuvad erinevad ajad, tegelased ning laulutaadi tuntud helilooming."