Ühe mehe rännak maailma lõppu ja tagasi – õppimaks vaatama lahtiste silmadega ja kuulama avatud südamega
Aastal 1699 seilab inglise laev Antiloop Lõunamerele, kuid hukkub seal tormis. Ainsa pääseja, laevaarst Gulliveri jaoks on see uskumatute seikluste algus. Ta satub sõjakate sõrmepikkuste inimeste saarele, lõbuhimuliste hiiglaste maale ning viimaks tarkade hobuste hiihnhmide juurde. Kõigis neis muinasjutulistes maailmades leiab Gulliver eest omapärase ühiskonna, kus temasse kas kui koletisse või naljakasse ja veidrasse olendisse suhtutakse. Olgu kogemused kui kummalised või ohtlikud tahes – Gulliveri jaoks on need alati õppetunniks eelkõige iseenda ja inimkonna kohta.
Jonathan Swift on selle loo kirja pannud satiirivormis. See on pila, mille taustal aimub sügavat inimlikku traagikat ja kahjutunnet läänemaailma moraalsest allakäigust. Olen tunnetuslikult Swifti kirjutatuga paljuski päri, aga meid eristab üks asi. Mulle tundub, et tema enam ei uskunud, mina aga usun endiselt inimlikku headusesse. Just usk saabki olema lavastuse üks põhiteemasid. Usk iseendasse, inimkonda, armastusse! – lavastaja Taavi Tõnisson