Lavastused

Missuguseid ohvreid on valmis tooma kunstnik, et saavutada kunstis kõrget lendu ja inimeste tunnustust? 

Milliseid ohvreid on valmis tooma naine, et kunstnik saavutaks oma kõrge lennukaare? 

Milliseid kuritegusid on valmis sooritama selle maailma vägevad, et kunstnikuga arveid õiendada? 

Kirg, kiusatus, ilu, renessanss – kõik on põimunud üheks krimilooks kunstist, elust, armastusest ja reetmisest.

Jelena Skulskaja: Miks sa valisid "Giulia Farnese", seda Lion Feuchtwangeri näidendit ei lavastata ju tihti?

Igor Lõssov: Ma tahtsin alguses võtta "Sineli" ja näidata väikese inimese kokkupõrget ühiskonnaga. Aga objektiivsetel põhjustel seda ei juhtunud. Siis ma võtsin sootsiumi kokkupõrke suure inimesega, tuntud kunstnikuga, kes on saavutanud kuulsuse ja rikkuse, ja näitasin, millised kiusatused teda varitsevad, milliseid ohvreid kunst nõuab, kuidas voolab veri, kuidas toimub roim, millise katastroofini meister jõuab ... Ja kui ta otsustab kunstist loobuda, siis lahkub naine ta juurest, kuna too oli suure inimese kaasteeline, aga kunstist loobunut ei ole talle tarvis.

Ma ei võrdle end suure kunstnikuga. Aga ma tean kiusatuste jõudu, ma tean et neile antakse järele oma nõrkuste tõttu. Ja see on mu arvates kõigile arusaadav. See toimub kõigiga, keegi ei saa öelda, et ta on kiusatusi vältinud, et pole neile vastu tulnud. Ma olen kõige värdjalikuma režiimi – demokraatia – laps. Ma tahan lihtsalt näidendeid lavastada, tundes end vabalt, mitte kedagi passimata. Ma ei suuda lohutada end mõttega, et renessansiajastu suured kunstnikud ja näitlejad otsisid endale soosijaid ja üritasid neile meele järele olla.