Lavastused

Adolphe Adami ballett Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges’i, Théophile Gautier’ ja Jean Coralli libreto Heinrich Heine ainetel. Maailmaesietendus 28. juunil 1841 Salle Le Peletier’s Pariisis.

Koreograafia: Jean Coralli, Jules Perrot
Koreograaf-lavastaja: Mary Skeaping (Inglismaa)
Lavale seadnud: Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa)
Dirigendid: Vello Pähn, Lauri Sirp, Kaspar Mänd
Originaalkujundus: David Walker (Inglismaa)
Kujunduse teostaja: Alex Lowde (Inglismaa)

Romantilise balleti tippteos "Giselle" on alates esietendusest inspireerinud mitmeid koreograafide põlvkondi. Mitte asjata ei tunnistatud seda "oma ajastu parimaks balletiks" ja vääriliseks järglaseks kümme aastat varem esietendunud "Sülfiidile". "Giselle’is" sulanduvad imeliseks tervikuks suurepärane süžee, muusika ja ebamaiselt õhuline liikumine. Balleti aluseks on kaks kummituslugu: Victor Hugo luuletus "Fantoomid" ja Heinrich Heine poeem "Saksamaa: talvemuinasjutt", millest sündis müstiline ja ülev libreto.

Meeleheide ja murtud süda hukutavad voorusliku külaneiu Giselle’i, kes pärast surma liitub hüljatud pruutide kättemaksuhimuliste hingede ehk vilidega. Kui Giselle’i armastatu Albrecht süümepiinades neiu hauale tuleb, suudab vaid Giselle’i kustumatu armastus päästa noormehe vilide nõiduslikust ja hukutavast tantsukeerisest.

Giselle’i roll nõuab tehnilist perfektsust ja silmapaistvalt head näitlemisoskust. Värvikalt rõõmsameelne esimene ja järgnev "valge" vaatus on paelunud publikut üle 170 aasta. Balleti võlu võib kokku võtta 20. sajandi ühe silmapaistvaima koreograafi George Balanchine’i sõnadega: "Nagu "Hamletki", on "Giselle“ klassika… inimesed tulevad "Giselle’i" ja nimiosa tantsivaid baleriine vaatama samal põhjusel, miks meie läheme taas vaatama "Hamleti" tõlgendusi – avastame sealt enda jaoks alati midagi uut."