Lavastused

Sa oled olemas. Sinna pole midagi parata.

Sa oled olemas. Sinu käest ei küsitud, miks. Sinu asi on oma olemasolu vaid kuidagi õigustada. Teised ju ootavad seda, iga päev. Aga kuidas seda teha...

... kui sa ei taha oma toast välja minna, sest sul pole seal väljas mingit kohta. Kui sa oled nagu tapeet, mida keegi ei pane isegi tähele.

... kui sa elad ilusate inimeste riigis, kus on häbiasi kole olla, aga sina oled ilmetu, võiks isegi öelda, et pisut kole, aga mitte nii kole, et koledus kuidagi huvitav tunduks.

... kui sa pead end kokku võtma, aga sul pole soovi võidelda, läbi murda, hambad ristis rügada ja end iga päev ületades lõpuks läbi põleda.

... kui su sees elab eestlase igivana hirm end teiste ees lolliks teha. See sunnib sind loobuma ja jätma asju pigem proovimata, kui kogeda läbikukkumisega kaasnevat häbi.

... kui sa tunned pettumust, sest sa mõistad, et sina ei juhi oma saatust, võib-olla on see keegi teine, aga sina igatahes mitte.

... kui sul pole mingit plaani, isegi mitte kõige väiksemat. Kõigil on, aga sinul pole.

... kui õues lamab lumehanges tüdruk, kellele sa peaksid appi minema, sest muidu külmub ta surnuks või lüüakse lihtsalt maha, aga sa ei taha minna, sest see tüdruk ei puutu sinusse, sul pole temaga mingit suhet, sa oled maailmaga suhte omamisest üleüldse puhkuse võtnud.

Ja ometigi pidasid sa end kunagi eriliseks. Su kohta öeldi, et sinust tuleb kindlasti mõni teadlane või kirjanik või riigimees, sest sa olid nii terane ja nutikas. Su ees olid ju kõik teed lahti.

Sihtgrupp: alates 14. eluaastast

Proosa- ja näitekirjanik Tiina Laanemi kirjutatud noortenäidendi põhjal valminud lavastus toob vaatajani loo, mis räägib Kelvinist – noorest mehest, kes on teinud otsuse eralduda ühiskonnast ja sotsiaalsest elust ning veeta oma päevad üksinda oma toas.

See Jaapanis juba mõnda aega levinud nähtus tuleneb ka Eestis sarnastest põhjustest: soovist mitte osaleda ühiskondlikes protsessides, hirmust ebaõnnestumise ees, oma ebavajalikkuse tajumisest. Nii leiab Kelvin pärast korduvat põrumist ülikooli sisseastumiskatsetel, et lihtsam ja õigem ongi kogu maailmale lihtsalt selg keerata.

Loomulikult ei saa see nii kesta, sest elu otsib alati võimalusi, kuidas inimest endaga kaasa tõmmata. Nii juhtubki Kelvin „valel” hetkel aknast välja vaatama ning pärast enam tagasiteed ei ole…