Näideni autorit Miklós Hubay’d (1918–2011) tutvustab Urmas Bereczki.
Keegi ei tea, kui palju keeli on maailmas seni räägitud, aga me teame, et praeguseks alles jäänud umbes 6000 keelest võib kuni 90 % 21. sajandi jooksul muutuda ohustatuks. Ungari näidend kõnelebki väikerahvaste keelte väljasuremisest . Traagilisest loost hoolimata on selles olemas heas mõttes paatos, usk inimkonna paremasse tulevikku, ehk isegi "paremasse minasse". Tegevus toimub vanglaks muudetud hotelli keldris ja siin on kolm tegelast: noor, lapseootel naine, keda ootab järgmisel päeval hukkamine ja kes on teadaolevalt ühe rahva viimane esindaja, noor jesuiidist munk, kes tuleb naisega vestlema, et tema keelt kuulda, ja ülekuulaja, kes, nagu selgub, on sama rahva esindaja, aga on seda seni maha salanud.
Esimesel hetkel võib ehk tunduda, et teema pole aktuaalne, aga kahjuks on selline stsenaarium maailma "tõsielusarjas" muutunud peaaegu igapäevaseks. See puudutab sadu rahvaid ka praegusel hetkel. Näidendis on palju vihjeid tänapäeva maailmakorraldusele, topeltstandarditele ja silmakirjalikkusele.
Näidendi esitamine Esimese lugemis sarjas on seotud Ungari Instituudi korraldatava rahvusvahelise konverentsiga „Kas keelte väljasuremine on vältimatu?“.