ta ütles, et sa kujutad kõike ette – teine tundis sellepeale süva elu-piinlikkust,
tahtmatult, eneselegi üllatuseks ja pöördumatult
näidend räägib reaalsus-kriteeriumitest kui küsimusest, kas keegi teine, peale minu enda, saab öelda, et see, mida näen, pole õige asi, vaid ettekujutus. või kas saab keegi öelda, et ma üldse ei näinudki midagi. tekst loob reaalsus-kriteeriume, neid samal ajal ka purustades. abistavalt kasutatakse tekstis: elektroonilise muusika kuulamist, muusika mängimist, tätoveeringuid, tätoveerimist, isiklikke marsruute. võtmesõnadeks saavad: väsimus, magamatus, neoonne toon, salakohad, helendamine, luule, absoluutne vabalangemine, kus reaalsuse punkt on vabalt liikuv. näidendis on kuus tegelast, kes elavad oma isiklikes reaalsustes, olles enamasti reaalsus-kriteeriumitest ammu väljas.
kuid kelle poolt on üldse kriteeriumid kehtestatud? kriteeriume polegi
on elusad pildid niigi elusas kehas
Eesti Teatri Agentuuri 2011. aasta näidendivõistluse auhinnatöö