Lavastused

Kuulsa šveitsi kirjaniku Max Frischi näidendil „Eluloomäng“ on moto Tšehhovi „Kolmest õest“, Veršinini monoloogist, kus ta ütleb: „Ma mõtlen sageli: mis siis, kui hakata elama uuesti, kusjuures teadlikult? Kui üks elu, mis on juba elatud, oleks, nagu öeldakse, mustand, teine puhtand…“ Ja nii edasi, kuni sõnadeni, et ta ei abielluks kunagi. Ja meie, lugedes Tšehhovit, kujutleme, kuidas sellel armsal ja nõrgal inimesel oleks hoopis teistsugune elu, kus ta ei veedaks terveid päevi teed juues ja filosofeerides.

Teatris oli just Tšehhovi „Onu Vanja“ esietendus, seetõttu on Frischi näidendi, mida hakkab lavastama Ivan Strelkin, moto justkui sillaks kahe lavastuse vahel. Tõele au andes on see juhuslik lähedus, aga kõikides juhustes on oma loogika.

Niisiis: Max Frisch teeb oma tegelasele ettepaneku kirjutada oma elu puhtaks, mistahes reast alustades, kas või sellest, et ei abiellu…

Max Frisch on karm, isegi julm kirjanik, ilma sentimentaalsuseta, kes ehitab süžeekäigud üles nagu malepartii, et vastast võita. Tema näidendid meenutavad mõistujutte ning just „Eluloomäng“ tundub meie ähmi täis, arusaamatus, ohtlikus, kuristiku serval balansseerivas maailmas vägagi aktuaalne.

Etenduses osalevad: Sergei Tšerkassov, Dmitri Kosjakov, Jelena Tarassenko, Alina Karmazina, Anna Markova, Juri Žilin, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko.