Andrus Vaariku kirjutatud, lavastatud ja esitatud mononäidend võtab lähema vaatluse alla inimelu väärtused. Lavastuse teeb omapäraseks interaktiivsus - publikul on võimalik näitlejaga kaasa rääkida, diskuteerida ja esitada küsimusi.
Andrus Vaarik ütleb, et soovib publikuga ehedamat ja siiramat kontakti: "Mul pole tegelikult midagi karta, need teemad on mulle väga südamelähedased ja miks mitte sellest avameelselt ja valehäbita rääkida,” ütleb ta. Näidendi põhiliste teemade osas toob Vaarik välja näiteks elu kordumatuse ja unikaalsuse. “Me oleme siin maailmas ju esimest korda. Me oleme siin ainult korraks ja me ei tea ise ka, mida ja kuidas teha. Ma olen esimest korda eestlane, esimest korda olen ma isa … Ma pole harjutada saanud. Ma kirjutan oma elu ühe jutiga puhtandina valmis," räägib Vaarik. "Aga see ei tähenda, et see ei võiks lõbus olla! Elu on parim meelelahutus! Peale surma jõuab mossitada küll," lisab ta.