Lavastused

Iga mees on poeg ja tavaliselt ka isa. See on imelihtne ja imeselge. Sellest Sepo sel ühe-mehe-õhtul räägibki. Inimeselt inimesele.

“Vaadake seda last, kes te kunagi olite! Seda väikest poissi… või tüdrukut! Kui puhas oli tema hing ja kui siirad tema soovid, ja kuidas ta uskus, et ka maailm on tema vastu sama hea ja aus. Kui te üldse kellelegi siin elus midagi võlgnete, siis on see tema – see teie pisikene mina sealt lapsepõlvest! Austa teda kasvõi nii palju, et täida kasvõi üks tema unistus!  Kui sa ei jaksa enam hakata kosmonaudiks või maadeavastajaks, siis jäälõhkuja kapteniks võiksid ju veel üritada? Või vähemalt lähed ja sõidad kelguga sellest kuradi pumbamaja järsemast servast alla, kust teised julgesid, aga sina, see väike poiss, ei julgenud. Või lähed ja saadad siiski selle armastuskirja nüüd ära, mille sa 1. klassis kirjutasid, aga sahtlipõhja peitsid? Või mine anna vastu hambaid sellele tõprale, kes kuivati juures su isa kohta halvasti ütles. Ja kui sa ise oledki juba kasvõi 75, siis see mölakas on ju juba 80. Nüüd oled sina temast tugevam.  Nii et kui sa vähegi oled mees…. või naine, siis tee teoks kasvõi üks tema unistus. Ja kui sa tervet unistust ei jaksa teoks teha, tee siis pool! Aga tee!”

Katkend Peep Pedmansoni näidendist “Eesti mees ja tema poeg”