Lavastused

1860ndate aastate Venemaa. Pead hakkavad tõstma ideoloogiad, mis ähvardavad põrkuda. Pinge tuleviku pärast on õhus. Nii ka ühes väikeses Venemaa linnakeses N., kus kohtuvad kunagi loodud, Venemaa uuestisündi dikteerima ettemääratud ühingu liikmed. Nende hulka kuuluvad Stavrogin, oma kaaslaste õpetaja ja mentor, Šatov, vaene jumalaotsijast slavofiil, Kirillov, kes usub enesetapu lunastusse, Verhovenski, ühingu asutaja ja radikaliseerunud revolutsionäär, Marja Timofejevna, Stavroginiga laulatatud vigane naisterahvas ja Lebjadkin, Marja Timofejevna joodikust vend. Tormilised ajad on aga kunagisi sõpru muutnud. Ükshaaval pöördutakse oma valu ja usuga Stavrogini poole, kuid ka tema ei ole jäänud minevikust puutumata, kandes hinges oma deemonit. Jäädes ilma oma juhist ja teeviidast, on endised revolutsionäärid kui kurjast vaimust vaevatud, igal ühel oma idee, kreedo, mille palavikuline kummardamine hägustab nende teed ning ei lase neil selgelt aru saada ei iseendast ega ümbritsevast, kihutades neid kõigutamatult surma ja hävingu poole.

Lavastusega "Deemonid" pöördub Kudu kolmas kord Dostojevski romaani "Kurjad vaimud" poole (Tartu Üliõpilasteatris teist korda). TÜTi 2006. a. lavastusest osalevad uusversioonis Peeter Piiri ja Enor Niinemägi. Stsenaarium on Kudul kirjutatud koos Vaino Vahinguga, aga kui 2006. aasta lavastus keskendus noortele anarhistidele ja nende mässule N. linnakeses, siis uuslavastuse fookus on peategelasel Nikolai Stavroginil ja tema painajatel, mis temast lahti ei lase ja millest vabaneda ta ei suuda.