Lavastused

Reaalsuse jagamatus viitab igavesti avarduvale elu ringkäigule. Aktiivne elu manifestatsioon, meie eksistents, on tähenduslikum kui voolude, süsteemide ja võrgustike inimmaastik. Segameedia-lavastus tegeleb selle keeruka reaalsusega mesilaste metafoori kaudu. Metafoor avaldub lavastuses läbi kolme tüübi: mesilasema, isasmesilane ja töömesilane.

Mesilasemaks saamine on õnneasi. Ta valitakse vastsete arengu algjärgus ja toidetakse mesilasema toitepiimaga. Mesilasema lahkub tarust üks kord elus - paarumislennuks. Ta on paljunemiskeskus ja matriarhaalse taru ema. Mesilasemata tarus muutub elu kaootiliseks.

Isasmesilastel on elus ainult üks eesmärk: mesilasemaga paarumine ja geneetilise materjali edasiandmine. Igal päikesepaistelisel pärastlõunal lendab ta tarust välja tegevust otsima. Salapäraseks jäänud viisil leiab ta tee mesilaste paaritumiskohta ja lendab selle õhus asuva külgelöömispaiga kohal, oodates noore mesilasema ilmumist.

Need kaks on teineteisele loodud. Lillede väikeste sõprade eskortteenus koidust ehani: töömesilased toituvad just nendest taimeosadest, mis on armastusest täielikult läbi imbunud. Mesilased loobuvad individuaalsest armastusest, et pakkuda armastust kogu mesitarus. Naissoost töömesilased seisavad mesilaspere kasvu ja püsimise eest.

Aitäh: Giacomo Veronesi, Jüri Nael, Anne Türnpu, Mari Mägi

Piletid müügil Fientas. 

Iveta Pole (1981) on Läti etenduskunstnik ja näitleja. Pärast näitlemisõpinguid Läti Kultuuriakadeemias alustas ta karjääri Riia Uues Teatris. Kuulumine ühte Läti hinnatuimasse truppi andis suurepärase võimaluse näitlejana arenemiseks. 2005. aastal pälvis Iveta Läti teatriauhinna kui parim uus lavakunstnik. Uue Teatri koosseisus on ta osalenud nii ringreisidel kui ka festivalidel kogu maailmas, mänginud filmides. Väga edukas on olnud koostöö Läti režissööri Juris Poškusega, mis tõi Ivetale kaks riiklikku filmiauhinda, filmide „Monotoonsus“ (2007) ja „Kolka Cool“ (2011) eest parima naisnäitleja kategoorias. Kuigi tema baasharidus ja peamine tegevusvaldkond on olnud näitlemine, on Ivetat alati huvitanud interdistsiplinaarsed kunstilised väljendusvõimalused, mistõttu ta on püüelnud teatri ja kino piiridest välja. Praegu on tema fookuses kunstivaldkondade vahelised hämaralad. Soov rajada omaenda tee kunstnikuna tõi ta kaasaegse etenduskunsti (CPPM) magistriõppesse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, mis on pakkunud sobiva raamistiku analüüsimaks võimalikke (edasisi) kunstilisi väljendusvahendeid ja strateegiaid.