Maja on keha
Lavastaja Seren Oroszvary
Helilooja Pelle Sand
Videokunstnik Dag Aspelin
Illustraator Maria Abrahamsson
Valgus- ja helitehnik Aleksandr Mirson
Lavastuskunstnikud Liisamari Viik ja Marto Mägi
Dramaturg Samuel Skoog
Helilooja Mirja Mattinen
Etendajad Ragnar Uustal, Lea Sekulic, Seohwon Ji, Liisbeth Kala, Dongbin Lee, Samuel Skoog, Mirja Mattinen
Täna õhtul kutsutakse teid seiklema. Reis viib sissepoole ja väljapoole. Tere tulemast koju!
Nii maja kui ka keha on ruumid, mis mõlemad asustavad ja on asustatud. Milliseid oma kehaosi või elundeid seostaksite majaosadega? Mis oleks, kui teie maja oleks elav keha?
"Ehitised on äärmiselt imelikud. Igal majal on lugu. Ühiskonnas ellujäämiseks õpetatakse meile, et ehitistel ei ole saladusi. Kuid loomulikult tuleb tulede kustutamise hetkel kõikidel tagasi sügav tunne, et hooned elavad."
Arhitekt Mark Wigley 2012
”Keha, kus elada” on teekond enda ümberkorraldamiseks isiklikus kehas, arhitektuurses kehas, kogukonna kehas ja keskkonnas. Me veedame oma elu kehas ja majas, paneme asju nendesse ruumidesse ja võtame välja. Praegu on olulisemgi, mis või kes siseneb. Covid-19 on meid hoidnud oma kodudes ja teatrist väljas, pannes proovile meie füüsilise ja kultuurilise kogemuse ning taju. Miks mitte võtta kodu kui teatrit!
“Maja võitles galantselt. Juba tormi
algusest peale olid möllavad tuuled
katuse tööle sundinud, püüdes seda lahti tõmmata,
katki murda, kildudeks rebida, ära imeda.
Kuid see vaid küürutas edasi
ja klammerdus vanade sarikate külge.
Seren Oroszvary (1994) on näitleja, kirjanik ja teatritegija, kes kasvas üles Austraalias Melbourne’is. Pärast loovkirjutamise bakalaureusekraadi omandamist kolis Seren Euroopasse, et rahuldada oma uudishimu Euroopa filmi- ja teatripraktikate vastu ning uurida oma Ungari ja Iiri juuri. Ta õppis filmi- ja teatrikoolis Taanis ning on elanud ja töötanud Melbourne’is, Londonis, Edinburghis, Kopenhaagenis, Malmös ja Tallinnas. Seren kasutab lavastusi luues erinevaid väljendusvahendeid ja laenab neid muuhulgas filmikunstist, arhitektuurist ja ilukirjandusest. Tema looming püüab pakkuda usalduslikke lähedasi publikukogemusi igapäevastes, teatri mõistes ebatraditsioonilistes ruumides, mis korraldavad ümber suhteid – publikuliikmete vahel, publiku ja etendajate vahel, etendajate endi vahel ning inimeste ja ruumi vahel. Seren püüab avastada viise, mis – arvestades meie praegust sotsiaalset, urbanistlikku ja ökoloogilist olukorda – nihutavad meie arusaamist nendest sageli tähelepanuta jäetud igapäevastest (avalikest ja isiklikest) ruumidest.