Kunstnik Ellen Cairns
Muusikaline juht Mihhail Gertz
Koreograaf Jüri Nael
Lavastaja assistent Raimo Pass
Kunstniku assistent Reili Evart
Tõlkija Kirke Kangro
Osades: Gerli Padar, Mait Malmsten (Eesti Draamateater), Märt Avandi (lavakunstikool), Helgi Sallo ("Estonia") või Helene Vannari (Tallinna Linnateater), Guido Kangur (Eesti Draamateater), Ülle Lichtfeldt (Rakvere Teater), Tiit Sukk (Eesti Draamateater), Kaire Vilgats, Laine Mägi (Eesti Draamateater), Reet Paavel, Oksana Sviridova, Airi Sepp (Estonia), Ülle Tooming, Tatjana Mihhailova, Anna Tiitsaar , Bert Pringi, Rasmus Kaljujärv (Lavakunstikool), Imre Saarna (ETA), Dmitri Hartchenko, Ivar Eensoo (Estonia), Andrus Laur (Estonia), Tõnno Linnas, Raivo Vaikla
Juba 1929. aastal kirjutas Saksamaal elav inglise kirjanik Christopher Isherwood: "Ma olen nagu kaamera, mis passiivselt lindistab, ma ei mõtle midagi välja." Teiste seas kirjeldas ta ka glamuurset ja üsna ektsentrilist inglannat Sally Bowles'i - "üks neist isikutest, kelle peale auväärne kõrgklass õudusega vaatab" (Isherwood "The Berlin Stories", 1935).
Näitekirjanik John van Druten nägi selles Sallys potensiaali hea lavakarakteri jaoks ning kirjutas 1951. aastal näidendi "Ma olen kaamera" ("I Am A Camera"), kus peategelaseks Sally ja autori poolt tema partneriks kirjutatud aseksuaalne armastusobjekt Cliff. Broadway lavastuses kehastas Sallyt Julie Harris, nagu ka 1955. aasta filmiversioonis.
1966. aasta 20. novembril esietendus Broadhurst Theatre's lavastaja Hal Prince'i nägemus sellest loost: ta viis tegevuse kabareeklubisse, millest sai metafoor Weimari-Saksamaale. Tänu John Kanderi muusikale, Fred Ebb'i laulusõnadele ja Joe Masteroffi tekstile oligi sündinud muusikal, mis nüüd võib auga kanda tiitlit - enimmängitud maailmas. Selles variandis tegi oma debüüdi ka tseremooniameister ehk Kit Kat Klubi konferansjee. Sally osas astus üles Jill Haworth ja Fräulein Schneiderina Lotte Lenya. Lavastust mängiti 1165 korda ja see teenis kaheksa Tony auhinda.
1972. aasta filmiversioonis, mille rezhissööriks Bob Fosse, mängis Sallyt Liza Minelli. Film rikastas küll muusikali mitmete muusikanumbritega, kuid keeras stsenaariumi täielikult pea peale - Sallyst sai Ameerika lauljanna. Joe Masteroff on isegi ette heitnud, et Liza Minelli Sally laulis liiga hästi. Tema versioonis polnud Sally suurem asi laulja, esinedes urka-klubis, kus isegi kõik elektripirnid ei töötanud. Sellegipoolest võitis film kaheksa Oscarit - naispeaosatäitja (Liza Minelli), meeskõrvalosatäitja (Joel Grey), rezhissöör (Bob Fosse), operaator (Geoffrey Unsworth), kujundus (Rolf Zehetbauer, Jurgen Kiebach, Herbert Strabel), heli (Robert Knudson, David Hildyard), muusika (Ralph Burns) ja montaazh (David Brtherton), olles ainsaks filmiks, mis võitnud nii palju Oscareid, saamata parima filmi oma.
Eestis oli see muusikal laval 1984. aastal, kui selle lavastas "Estonias" Ago-Endrik Kerge. Vanalinnastuudio kasutab muusikali täiendatud varianti, kus lisatud ka kolm uut laulunumbrit: "Don't Go", "The Money Song" ja "I Don't Care Much".